Awassa

Kell oli pool üheksa õhtul kui me lõpuks Awassasse jõudsime. Olime sõitnud viis ja pool tundi. Aga meid tervitas soe suve õhk, nagu Eestis augustikuu õhtul. Linna paistis kena ja sõbralik. Võtsime bussijaamast bajaj (kolmerattaline väike takso, made in india, keenias on nende nimi tuktuk) ja sõitsime hostelisse. Hostelis oli ainult kaks tuba ja võimalus aias telikida. Algselt paistis hostel väga kena ja eks ta oli ka, aga arvestades, et ta oli keskusest kaugel maksime ilmselt liialt palju selle toa eest.

Läksime õhtust sööma kohalikus restoranis, mis asus ümber nurga ning tutvusime kahe kohaliku noormehega. Nad sõid shirot ja kutsusid meid ühinema. Üldiselt on siin söömine ühistegevus ja viisakas ei ole keelduda kui sind kutsutakse ühinema. Süüakse ka ühe suure taldriku pealt koos, ka siis kui see ei ole injera, vaid pasta, supp, salat – olen märganud, et enamasti jagatakse toitu.  Ühesõnaga saime endale kiirelt kohalikud sõbrad, kes meile järgmisel päeval linna näitasid.

Hommikul ärgates leidsin aias kasvamas mangod ja granaatõunad, muru sees kilpkonnad ja paar sõbralikku koera mind tervitamas. Dush oli küll külm, aga ilm seevastu soe. Väga mõnus ja soe. Hommikusöögiks saime munaputru, mis oli tehtud sibula ja tomatitega ning kõrvale leiba ja teed. Väga maitsev munapuder oli.

 

Kutsu tahtis ka meie hommikusööki. Seejärel läksime linna vallutama. Awassas ei ole palju vaatamisväärsuseid, see pole suur linn. Käisime kohalikul turul, mis meeldis mulle palju enam kui hiigelsuur Merkato Addises, vaatasime kohalikku kirikut, kus parasjagu oli käimas palvus. Kuna hetkel on Etioopia Orthodoksse usu järgijatel 16 päeva pikkune paast, siis toimuvad palvused tihedamini, iga päev. Kuigi pean ütlema, et mulle näib nagu need palvused toimuksid kogu aeg igal pool. Kirikuid on palju, olen elanud hetkel kolmes erinevas kohas, ja üks kõik kus kuulen ikka hommikuti laulmist kirikust. Ka kontoris. Tundub, et see on kõikjal. Igal juhul, kõige suurem vaatamisväärsus on Awassas järv. Suur kena järv. Awassa on üldiselt nagu kuurort linn, väike, ilus, puhas, soe. Väga-väga kena koht, kus lihtsalt puhata ja mitte midagi teha.

Mina ei söönud kala. kuna ma ei söö ju kala. Aga suitsutatud kala oli Awassas populaarne. Külastasime kohalikku parki, mis kubises ahvidest. Nad olid nii vahvad. MA tõesti hakkasin mõtlema kui suur on võimalus mõni endale kohvrisse toppida ja koju Eestisse smuugeldada. Teisalt, ei tea, kuidas neile miinus 20 kraadi meeldiks. Ilmselt mitte eriti.

Minu p2rdikut toitmas

Ja siis ta hüppas mulle selga.

Õhtul pidime oma uute sõpradega kokku saama, aga tänu vihmasajule oli järsku kogu elekter läinud ja ka helistada ei saanud. Liinid olid maas. Kogu piirkond oli kott pime. Aga otsustasime siiski võtta bajaj ja uurida, kas keskuses midagi toimub. Ja õnneks toimuski. Leidsime täitsa avatud baari, kus mõned kohalikud õlled teha. Meie kõrval lauas istusid kolm kohalikku noormeest ja sõid injerat, taaskord kutsuti meid ühinema. Läksime, pole ju viisakas keelduda. Lõpuks käisime nendega koos päris paljudes erinevates baarides ja tutvusime Awassa ööeluga. Sai küvasti tantsida, see oli vahva. Ja ka diskuteerida, üks neist kuulutas, et ta armastab sotsialiste ja kommuniste. Hmmm … sain temaga siis sel teemal natuke vaielda ja mingeid asju seletada. Olen varemgi kohanud inimesi, välismaalasi, kes kunagi nõukogude riigis elanud pole, aga kellel on mingi idealistlik ja ülistav kujutluspilt sellest.

Järgmisel päeval läksime jõehobu jahile, st mootorpaadiga järvele jõehobusid vaatama. Paraku kõik mis ma nendest nägin oli korraks veepinnale kerkiv pea ja seda ka u 2 sekundiks. Olin liiga aeglane, et selle kahe sekundi jooksul pilti teha, peale selle oli see hobu üpris kaugel. Seega ei saa ma kuidagi tõestada, et olen jõehobu nina näinud.

Vaikselt hakkas meie reisike ümber saama. Käisime veel mööda tänavaid, tegime pilte lindudest, uurisime riidekauplusi. Shashamesse otsustaime mitte minna, vaid lihtsalt nautida toda kuurortlinna. Ega Shashamanes palju muud peale savu ja Ras Tafari pole. Ilus koht kuuldavasti mitte. Vaatasime päikeseloojangut järve ääres ja imesime viimast sooja sisse, enne vihmasesse Addis Ababasse naasmist.

Kihvtid kollased linnud.

M6ned n2ljased loomad.

Lahedad baarid otse j2rve 22res.

Ja päike läkski looja.

Eile sõitsime tagasi. See buss oli väiksem ja mugavam ja me ei pidanudki tunde enne sõidualgust ootama. Ka polnud nii palav. 

Tagasis6it.

Aga nad panid meid mingis muus bussijaamas maha ja pidime üpris palju seiklema, et tagasi koju jõuda. Oli vihmane ja jahe ja mudane. Ja kuulsime, et linna olid peale ramadani lõppu rahutused tabanud, mis olid kahjuks taas mõnede inimeste elud nõudnud. 

PS: kõigi lohutuseks ja rahustuseks, need rahutused ei ole massilised, ega väga suured. Aga jah, valel ajal ei tasu vales kohas olla.

Kohe hakkame minema ...

Lõpuks üks päikesepaisteline päev Addis Ababas. Peale päikese ka vaba päev, kuna täna (loe: neljapäeval) on muslimite püha, kuna lõppeb ramadan. See peaks paljusid rõõmustama, ei pea enam paastuma :p, aga siin on palju pingeid õhus. Kuigi erinevad religioonid ja rahvused (Etioopias on üle 80 erineva etnilise grupi ja keele) elavad siin üpris rahulikult koos (vähemalt eemalseisjale tundub nii), siis on viimasel ajal olnud pingeid valitsuse ja muslimite vahel. Turistina seda tegelikult ei märka, aga kui kõrvad kikkis hoiad siis kuulde teistelt. Tundub, et pinged said alguse sellest, et muslimid soovisid teha oma panka aga valitsus on selle vastu. Etioopias ei ole muideks ka ühtegi välismaist panka, mis tekitab omamoodi probleeme. Aga ühesõnaga, valitsus ei soovi seda panka, kuna pole teada, kust selle raha tuleb Al Qaedast vms (see muidugi võib olla liialdus), aga ilmselt on küsimus ka kontrollis. Seega on toimunud rahutusi ja kuuldavasti lasti eelmisel reedel mitmeid protestijaid politsei poolt maha. Seega nüüd kus ramadan lõppeb ei tea keegi, mis toimuma hakkab. Võib-olla mitte midagi, aga võib-olla midagi.

Aga täna on päikesepaisteline päev ja pikk nädalavahetus. Seega otsustasime teha väikese reisi linnast välja. Algne plaan oli minna Awassasse ja Shashamanesse ca 275 km pealinnast. Hommik aga lagas hektiliselt, kuna mu partneril tekkis igasugu muid ideid: veeta ilus päev siin, kuna tavaöiselt ju päike ei paista ja milleks loksuda ilusal päeval viis tundi bussis. Makes sense. Aga ma polnud nõus. Siis tuli uus plaan minna Bahir Dar-i, mis on meist põhja pool ja u 10 h bussi sõidu kaugusel. Plaan oli alguses sõita 5 h Debre Markusesse, seal ringi vaadata ja siis edasi järgmisel hommikul 5 h Bahir Dari, mis asub Tana järve ääres, seal on ka Blue Nile Falls jne. ehk peaks olema väga kena koht. Ok, võtsime siis selle plaani, aga kui me lõpuks Addise bussijaama jõudsime selgus, et järgmine buss Debre Markusesse läheb alles järgmisel hommikul. Aga kohe–kohe oli lahkumas buss Awassasse, meie algsesse sihtpunkti. Seega otsustasime lõpuks selle kasuks.

Olin rõõmus, et vaid paari minuti pärast peaks buss väljuma. Florian vaatas pooltühjas bussis ringi ja ütles, et ega nad enne ei lähe kui buss täis on. Ma lootsin, et see on nali, aga 1 h hiljem, kui täistuubitud buss väljus, mõistsin oma naiivsust. Selles mõttes ei ole siin kellaaegu. Kuulsin, et natukese raha eest saab saata enda kohale bussi mõne poisi istuma ja sulle kohta hoidma, kuna vahel tuleb ilmselt ka kauem kui tund oodata. Teisalt ei oleks seal bussijaamas midagi eriti teha olnud. Bussijaam üldse oli väga lärmakas, hektiline, vali ja mitte kõige meeldivam koht kus olla. Pluss hoia oma asjadel silm peal, kui sinna satud.

Aga buss käivitas mootorit, just enne seda seisi minu akna alla üks noormees oma põit tühjendama. Ta ei jõudnud lõpetada, sest buss lihtsalt sõitis eest ära. Tänaval oma põie tühjendamine on siin tänu WC-de vähesele arvukusele ja mitte kõige kenamatele tingimustele suhteliselt tavaline asi. Vähemalt meeste seas :)

Lahkusime linnast. Juba aknast välja vaadates olin otsusega rahul, maastikku oli kena jälgida. Palju põldusid ja väga vähe puid. Kuna põllumajandus toidab enamust inimesi on suurem osa maast tehtud põldudeks, puid on vähe, rääkimata metsadest. See aga ei ole jätkusuutlik ja neil on ja tuleb suuri probleeme, et nad k6ik puud maha v6tavad. Kahjuks seda väga paljud ei mõista. Kunagi moodustasid metsad 35% maast, nüüd tänu deforestation (mulle ei meenu hetkel eesti keelne vaste) ja populatsiooni kasvule on metsadega kaetud ala taandunud 11% või isegi alla selle.

Kui buss väikelinnades peatus tormasid busse ootavad poisid ja tüdrukud bussi akende juurde, et reisijatele saia, vett ja limonaadi müüa. Esimesed 3h loksusin üpris õndsas meeleolus, siis aga hakkasin juba kerget kärsitust tundma. Bussis oli meeletult palav ja üpris kitsas. Kuigi pidin õnne tänama, et mul pole nii pikad jalad kui Florianil, kellel oli istmete vahele ära mahtumine palju keerukam ja ilmselt ka miljon korda ebamugavam sõit. Seega on vahelgi hea kämbu olla.

Kolmapäev

Mis siis vahepeal toimunud on? Mu partner Florian on nüüd juba kohale jõudnud ning tema tulekuga oleme ka usinamalt tööle hakanud. Töötame EWEA veebilehe kontseptsiooni kallal ning meil on olnud m6ned töökohtumised veebi teemal, millesse on peale kohalike panustanud ka igaaastased vabatahtlikud. Problemaatiline on ainult, kuidas kahe põhikohaga töötaja juures saaks sotsiaalmeediat, veebilehte, uudiskirja regulaarselt toimima saada. Tööj6ust jääb väheks. 

Kolisin oma hostelist välja ja oleme viimese nädala elanud Flo sõprade juures, kolm kohalikku noormeest. Neil on kodus ka vahva koer, Hari. Ja tal või kuskilt mujalt oleme saanud endale kirbud. Jee. Kuidagi peab nüüd üritama neist lahti saada. Aga koer on nunnu, vähem kui poole aastane ja hüppab ja närib kogu aeg.

Ja poistel on uhked autod. Vot. Mis veel. Eile kolisime l6puks uude kohta, kus mul on oma tuba ja puha.

Eelmine nädal oleme palju mööda linna ringi käinud, külastasime Addis Abeba ülikooli, kohalikku parki (mis kahjuks ei kujutanud endast midagi põnevat), muuseume, käsime ka ühel näituse avamisel jne. Samuti oleme kohtunud uute inimestega, suur osa välismaalastest on siin sakslased, peaks olema ka palju ameeriklasi (aga ma pole neid veel kohanud) ja jaapanlasi. Kohtusime ka ühe india paariga, kes töötavad Ericssoni heaks jne. Välismaalaste kogukond tundub olevat üpris suur. Seega on ka väljakujunenud „forengi ehk välismaalaste“ kohad versus kohalikud kohad. M6ned t2navavaated:

Ja kui teil on plaanis mulle külla tulla, siis m6ned näpunäited.Üldiselt ringi liikudes tuleb arvestada mõnede asjadega. Sa kui valge inimene oled enamasti tähelepanu all. Tänavatel on kerjuseid, naisi sülelastega, vanamehi, lapsi, see v6ib kohati olla natuke masendav. Miks saada lapsi, kui sa elda tänaval. Ma kardan, et asi on selles, et nende haridustase v6i seksuaalkasvatus ei ole paraku suur st on olematu. Leidub ka taskuvargaid, eriti osades piirkondades. Lapsed on selles osas kõige ohtlikumad, sest nad on väga osavad taskuvargad. Paraku lihtsalt fakt, et sa oled valge tähendab, et sa oled rikas. See kehtib igal pool, kui soovid taksot saada on parem kui sul on kohalik sõber, kes enne taksojuhiga läbi räägib ja hinna kokku lepib ja sa redutad kuskil taamal et su valget nägu näha ei ole, sama kehtib korteri läbirääkimistel jms. Sest nii kui valget nägu nähakse tõuseb hind ja siis ei ole enam läbirääkimistel ruumi. Samuti, inimesed pöörduvad sinu poole ja pakuvad abi või lihtsalt „kleepuvad külge“. Aga nagu üks kohalik sõber ütles, ära usalda inimesi, kes ise sinu juurde tulevad. Tavaliselt on neil mõni tagamõte. 

Teisalt, ma ei tahaks maalida asjadest valet pilti, Addis on suures osas väga turvaline, täpselt nii nagu ka Tallinnas on taskuvargaid on ka siin, ja nii nagu ka meil on kohti, kus ei tasuks pimedas üksinda jalutada on ka siin.  Ja inimesed on üldiselt sõbralikud ja abivalmid ja väga väga s6bralikud. Olen siin palju toredaid inimesi kohanud.

Mida veel võiks teada. Kasulik on õppida natuke kohalikku keelt. Kasulik on kaasas kanda wc paberit. Seda ei ole reeglina üheski wc-s. samuti seepi võiks kaasa kanda. Eriti peps ei tohiks wc koha pealt ka olla :)

 

Käekott võiks mahutada alati ka vihmavarju ja paari puhtaid jalanõusid, kuigi jalanõusid saab ka tänavatel puhastada. Pea igal pool leidub mõni poiss kes pakub 2 birri eest jalanõude puhastamist.See kulub siinse vihamse ja porise ilmaga ära.

Aga üldiselt on Addis ilmselt üks kõige vähem ekstreemseimaid Aafrika linnu st sa võid süüa nii pizzat kui ka hamburgerit, minna Spa-sse ja golfi klubisse. Need on kindlasti kallimad lõbud aga võimalik endale lubada kui tahad. Jah, Euroopa pealinnas loomakarjatamist peateedel ei kohta:

Aga siiski nagu jutust aru saan, on siin väga paljud luksused, mida paljudest kohtades pole, elektrist, soojast veest, pizza ja internetini.

Mis siis veel? Saime endale peaaegu ka motika, millega mööda linna ringi sõita, aga peale esimest sõitu otsustasime, et vast pole vihmahooaeg just kõige etem motikaga ringi kimamiseks. Pluss kohalik liiklus vajaks ka natuke harjumist. Liiklus on väga hektiline ja igaüks pressib läbi kust saab, ei ole kindlaid reegleid (vähemalt ma pole mõistnud) ala parema käe reegel, kindlat ridade arvu jms. Eile nägin esimest valgusfoori, mis töötas, see oli suur uudis :)

Eelmine reede saime töölt vabaks ja pidime minema Wrenchisse (u 150 km Addis Abebast). Meie esimene tripp linnast välja. Üks sõber teeb seal mingit projekti koolilastega ning saime võimaluse kaasa minna. Vihma sadas hommikust alates, sadas ja sadas ja sadas. 

Pildid vihmasest sõidust.

 Need on eriti lahedad taksod

Kui olime läbinud üle 100 km selgus, et vihma tõttu ei ole viimane teejupp läbitav. Proovisime küll  kuid mudane tee ei lasknud meid enam läbi ja seega jäigi meil lõppude lõpuks Wrenchisse minemata. Sellest on kahju, piltide ja kirjelduste järgi peaks olema väga ilus linn. 

Tee oli aga sellegi poolest ilus, vihmane aga kena.