Lalibela ja väsimus

Järgmisel hommikul tõttasin varakult turismiinfosse, et lunastada oma seni kalleim muuseumi pilet ning hankida endale giid. Giidi hinnas kauplesin endale natuke allahindlust ning niisiis rännak kirikute juurde algas. Lalibela on peamiselt tuntud massiivsete roosakat tooni kaljukirikute poolest, mis tõesõna on erakordsed. Kohaliku müüdi kohaselt rajas 11 kaljukirikut kuningas Lalibela 11.sajandi lõpus ning kõik üksteist kirikut rajati vaid 23 aasta jooksul. Uurijad aga kahtlevad selles ja mitte ainult sellepärast, et 23 aastat 11 kiriku jaoks oleks vähe, vaid ka kuna kirikud on väga erinevad stiili poolest ning ei ole sugugi kindel, et need kõik olid algselt mõeldud kirikuteks. Müüdi kohaselt aga reisis kuningas Lalibela palju ringi ning külastas ka Jeruusalemma, kuhu paljud usklikud ka Etioopiast palverännakutele läksid. Kuna tee Jeruusalemma oli pikk ja vaevarikas, otsustas kuningas Lalibela naastes, luua nö teise Jeruusalemma. Mitte ainult kirikud, vaid ka muu linnas on võtnud eeskujuks Jeruusalemma nt kahe kirikute klastri vahel voolab jõgi nimega Jordan. Väga põnev on tõdeda, et miski ei tundu olema juhuslik.

Paljude kirikute juures on ka ristimisvannid ja ühe kiriku juures oli ka viljakus vann, kuhu tänaseni mehed ja naised tulevad juhul kui neil on probleeme laste saamisega. See on ristimisvann

 

Osad kirikud on nö kaks ühes, ehk justkui üks hoone mis jaguneb kaheks kirikuks, nende hulgas üks Bet Golgotha, kuhu naised siseneda ei tohi. Justnimelt selles kirikus asuvad väga unikaalsed kivisse raiutud reljeefid 12nest apostlist ning seal peaks asuma ka kuningas Lalibela enda kirst. Mina, kes ma olen paraku sündinud siia ilma naisena, sain ainult ukse vahelt piiluda.

Kõik kirikud on rajatud madalamale maapinnast st raiutud kaljusse ning see käsitöö on olnud küll väga peen eriti arvestades, millised tööriistad neil kirikute rajamiseks 11. sajandil olid. Ka praegu võib laes näha toksimise jälgi. 

toksimise jäljed

Kirikute juures on eriline ka see, kuidas nende ümber on rajatud kanalid ehk Lalibela või kes iganes need välja mõtles, oli piisavalt nutikas et mõelda ka vihmale mis aegajalt teavast Jumala juurest alla sajab. Kirikud on ju maapinnast madalamad, seega oli vaja rajada süsteem, et vett nende juurest eemale juhtida. Süsteem on ilmselgelt hästi töötanud, kuigi osad kirikud on eelmisel sajandil UNESCO abiga restaureeritud ning osadele on katused ja toesambad juurde rajatud, et neid vihma eest kaitsta.

Kirikud olid ühendatud tunnelite ja käikude kaudu, millest osad on avatud tänaseni, osad on aga suletud. Pilkases pimeduses mööda kiviseinu kobades jõuad ühest punktist teise.

müstilised augud seintes

palvetaja koopas.

Need müstilised augud seinas ei ole lihtsalt augud, vaid kunagised hauakambrid, hauad on nüüdseks küll eemaldatud st inimesed ümbermaetud, aga täna kasutavad paljud inimesed neid auke ja käike kaljus palvetamiskohtadena.

Kirikud on väljast paljugi uhkemad kui seest, sisemuselt meenutavad osad, eriti suuremad kirikud, paljuski ka euroopa kirikuid oma võlvide jmsga, osad väiksemad, mis on täiesti kaljudest eraldamatud, aga on kindlasti väga omapärased. Erilisi kaunistusi aga kirikutel pole välja arvatud püha maarja kirikul, millel ainukesena on värvilised seinamaalingud. 

ainuke sisemaalingutega kirik

Preestrid on üpris abivalmid ja näitavad oma kiriku riste heameelega ning poseerivad piltide jaoks. Teisalt, selle summa eest, mida kirikute vaatamiseks nõutakse, oleks ka väga ebaviisakas nende poolt külalisi mitte vastu võtta. Aga kirikuisad ei ole seal ainult turistide lõbustamiseks, vaid kirikuid kasutatakse tänapäevani kirikuteenistuste läbiviimiseks.

 

Ilmselt enamusele eurooplastele meenutab see natse, siin aga on sellel teine tähendus. Enne kui kristlus sai levinud ja aktsepteeritud religiooniks, kiusati kristlasi taga ning seega oli neil ohtlik risti kanda, seega nad mõtlesin välja antud märgi, mis on nö peidetud rist.

Nautisin igat hetke sellest ekskursioonist, seni muidugi kuni mu giid hakkas pärima mitu last mul on ja kas ma olen abielus, samas käis peale, et ma olen 22 aastane. Ma nõustusin et jah, eks ma siis olen 22 aastane. Mis see kuus aastat sinna või tänna ikka on. Aga jah, häbi asi lausa, et juba 22 aga lapsi ikka pole. Seda ta küll ei öelnud, aga kuna need küsimused ja kommentaarid tulevad siin nii loomulikult siis on ka näha, kuidas kultuurid erinevad. Siis aga soovis ta minuga koos pilti tehes mind kallistama hakata – ilmselgelt ma pole ikka veel õppinud, et targem on öelda jah ma olen abielus ja mul on kuus last! Tuur jätkus minu väikese kasvava vastumeelsusega, mis kulmineerus, tuuri lõpus, kui ta mind õhtuseks lõbustuks välja kutsus. 

Veel moned pildid

Selle kiriku katus ei ole eraldatud kaljust.

Lõpuks sain jajah vaatame vastusega temast lahti ning peale üürikest hetke iseenda ja hommikusöögiga seadsin sammud bussijaama, et endale neljapäeva hommikuks bussipilet lunastada. Ilm oli soe ning otsustasin jalutada, Lalibela on üpris mägine, seega sain siin ennast korraliku turistina tunda, kelle jalad õhtuks valutavad. Bussireisil Lalibelasse tutvusin ühe kohaliku noormehega, kes oli valmis mulle linnas kohti näitama. Saime teel bussijaama kokku. Bussijaamas, aga selgus, et pileteid saab ainult üks päev ette osta. Seega marssisime tagasi. Leidsime kohaliku väikese baari, kus pakuti olematu hinna eest meeveini Tej. Üks klaas maksis oli 4 birri, samas kui tavaliselt on hinnaks 20-40 birri.

Õhtusöök kummalise arhitektuuriga hotellis mäenõlval oli meeletult kena vaatega, hotelli restoran muidugi koosnes ainult minusugustest valgenahkadest. 

ufoli arhidektuur, aga teenindus ja toit olid head va prussakad, mis igal pool ringi jooksid!

Vaade restornaist

Järgmisel hommikul ärgates tundsin juba sügavat väimsut ja ärritumust, kuna nii too kohalik tuttav kui kõik teised tiirlesid mu ümber ja ma olin tegelikult pikalt oodanud, et saan natuke omapäi olla, enne olime ju kogu aeg kambaga ringi reisinud. Seda üksiolemist aga mulle eriti ei jagunud. Otsustasin resoluutselt päeva omapead veeta, aga esimesena komistasin oma giidi otsa, kes muidugi väljendas pettumust, et ma ei tahtnudki temaga ei eile ega täna aega koos veeta, sellel järgnesid erinevad intsidendid tänaval. Kogu situatsioon on igat pidi halb, ühelt poolt on tore kui sulle tänaval tere öeldakse ja igas muus olukorras või mõnest muust suust kõlaks ju sa oled maailma ilusaim naine väga meelitavalt, aga paraku tundsin, vaid kasvavat väsimust ja ärritust. Ühel hetkel ei suutnud ma enam nii palju teresid vastu öelda kui vaja ja pahandasin sellega kohalikke, miks sa tuled siia Lalibelasse ja vaikid? Jah see on tõsi, aga kui sinu poole 100 korda päevas pöördutakse, siis lõpuks jõuab iga teine välja sinna, kus sa lihtsalt hakkad ütlema, et okei, väga tore, aitäh, ma tahan nüüd üksi jalutada. Nii pooleks tunniks see õnnestub, siis hakkab kõik otsast peale. Kahjuks. Ja paraku on kõige kurjajuur ikka mehed, asi võib muidugi olla selles et olen naine, aga siiski näib, et kohalikud naised niivõrd turistidele ei ligine. Teine väga halb asi on ikkagi see, et 99% inimestest, kes sulle lähenevad ei taha sinuga niisama rääkida või kui sul abi vaja on sind lihtsalt aidata, seega ei saa inimesi usaldada. See on nüüd see, mida ma kirjutama ei peaks, aga paraku on see minu kogemus. On väga toredaid inimesi, aga see mass, kes tänavanurgal ootab, et sind kuidagi pidid ära kasutada on paraku suurem. Peale selle on selle abistamisega naljakas lugu, see on pigem nii, et nad jalutavad sulle järgi ja viitavad asjadele mis on ilmselged ja tegelikult sa ei vaja mingit abi, aga hiljem nad väidavad, et noh nad näitasid sulle ju kõiki asju. Peale selle oled sa vahepeal kolm korda öelnud, et aitäh, mul pole midagi vaja, te ei pea minuga koos jalutama.

Seega sain ka teise päeva lõunaks endale taaskord kolm saatjat, kes kuidagi ei tahtnud mind rahusse jätta. Nad olid muidugi toredad ka, isegi teadsid et on olemas Eesti ja et Eesti pealinn on Tallinn. See oli minu jaoks midagi uut, sest enamasti teevad kõik väga üllatunud näo kui ma ütlen, kust ma pärit olen.

Lõpuks lisandus kolmele saatjale veel neljas, see kohalik noormees kellega olin bussireisil tutvunud ja kõik neljakesi siis tatsusime õhtul minu hotelli juurde. Uks kinni, rahu majja. Lõpuks üksindus. Keegi koputab uksele, ma ignoreerin seda paar minutit. Siis tärkab minus korralikkuse vaist, äkki hotelli omanik vms tahab midagi mulle öelda. Avan, jällegi mingi noormees, kes hakkab mingit juttu ajama. Lõpuks pidin ta sõna otseses mõttes välja viskama.

Kirikud ja Lalibela, mis asub mägede vahel väga kaunis kohas on kindlasti külastamist väärt. See on mu kõige lahedam aga ka kõige kulukam reis siin maal. Kirikute vaatamiseks tuleb tasuda 40 eurot, pluss kauslik on ka giid võtta, kuna kuigi kirikud on ka iseenesest vaatamisväärsused, jääb palju informatsioonist saamata. Seega on kogu lõbu nii umbes 60 euro kanti, mis näib mulle natuke palju, aga olen siiski õnnelik, et antud reisi ette võtsin. Lalibela jääb minu mäletustesse kui meeldivuse ja ebameeldivuse kombinatsioon, väga ilus koht aga emotsionaalselt ka paljuski ärritav ja kurnav. Teisalt tean, et neid asju ei tohi nii dramaatiliselt võtta. Selles tuleb suhtuda omamoodi kerguse ja huumoriga, muidu on raske ja suur osa ajast olen selleks ka võimeline, aga tundub, et väsimus hakkab võimust võtma. Arvan, et olen nüüd ka küps koju naasma. Juba viimaseid nädalaid kummitab mind ka horror kui palju kooliasju tuleb teha kui tagasi olen, kodune reaalsus hakkab vaikselt ligi hiilima … nüüd aga algab viimane pikk bussireis tagasi pealinna.