Tõmbame otsi kokku

Pärast kahepäevast bussireisi Lalibelast Dessisse ja Dessist Addis Abebasse jõudsin tagasi oma reisi algus- ja lõpupunkti. Bussireisi võib pidada rahuldavaks, mõlemal päeval tuli istuvas asendis püsida umbes 7-8 tundi. Dessi, pean küll tõdema, ei ole midagi erilist. Jättis suhteliselt räämas mulje, aga inimesed olid toredad ja abivalmid, nii palju kui nendega mõnede üürikeste tundide jooksul suhelda jõudsin. Bussijaama saabudes tormati ilmselgelt kohe ööbimiskohta pakkuma kuigi olin saabudes silmad lahti hoidnud hotelli siltide osas. Kuna järgmisel hommikul tuli taaskord enne kukke ja koitu ärgata, vajasin kohta bussijaama läheduses, mis omakorda ilmselgelt tähendab, et see koht ei saanud kena olema. Alguses vaatasin ühte hostelit, mis no tõesõna polnud just eriline iludus, hind selle kohta aga oli liiga kõrge. Samas öeldi mulle, et tegemist on parimaga. Kõrval hoones asus samuti hostel, mille omanik küll kinnitas eelnevate sõnud, et tema hotell ei ole mulle sobilik ning peaksin teise kasuks otsustama. Tahtsin siiski ruume näha. Ma ei ütleks, et vahe oleks eriti suur olnud, aga hinnavahe oli täpselt 50%. Otsustasin siis selle odavama kasuks, mis see üks öö ikka ära ei ole. See oli minu seniste kogemuste järgi kõige urkam koht, kus olen ööbinud, aga teisalt polnud see nüüd ka nii hull. Dushi alla minemise ühises vannitoas jätsin küll vahele (kuna see ruum või pigem see, kuidas külastajad olid ruumi ära retsinud, ületas teatavad taluvuspiirid) ja otsustasin Addis Abebasse jõudes seda luksust kasutada.

Reede lõunaks jõudsin siis tagasi. Kuigi olen eelnevalt maininud, et kõik teised Etioopia linnas on mulle enam meeldinud kui Addis Abeba, siis siia taaskord saabudes ja tuttavaid kohti nähes, tekkis selline kodune heldimus tunne. Ma tean seda linna. Ja eelnev ärritus ja väsimus asendus omakorda kerge kahjutundega, kohe varsti pean ju ära lendama. Kummaline ja ebareaalne oli sellele mõelda.

Kohtusin oma bossiga, kes oli mulle 2 liitrit meeveini teinud, et hüvasti jätta. Workaferhau on ikka üks väga tore ja kena inimene. Peale hüvastijättu rändasin siis oma kunagise kodu suunas. Seal küll paraku tervitas mind tühi maja, kuhu mul ei õnnestunud siseneda, kuna mul polnud võtit. See pole paraku esimene kord. Millegipärast on umbes kaheksa inimese peale kaks väravavõtit. Ja veel lahedam on see, et kui sa sisse ei saa võid paluda kõrvalmaja valvurit, et too hüppaks üle nende poolse aia ja avaks seest värava. Maja võti on peidukohas, seega kui värvavast sisse saad, saad ka majja. Ilmselt aga kes iganes tahaks võiks sedasi majja sisse saada, veelgi enam olen korduvalt märganud, et osad välisuksed ei olegi lukus olnud. Aga see selleks. Peale tühja maja tervitas mind veel elektri puudus ja katki läinud dush. Nii palju siis minu unistusest ennast pesta.

Veetsin vaikse reedeõhtu koos mõnede sõpradega, ostsin natuke asju, aga jätsin suuremad shoppingud laupäevaks. Laupäeva hommikul ärkasin vara, et minna linna peale oma viimseid sente kulutama. Eelnevalt premeerisin ennast oma viimase Etioopia hommikusüügi ful-li ja musta maitsva kohviga. Marsat oodates, et linna sõita märkasin, et see oli tavalisest keerukam. Marsasid ei olnud või nad olid kõik täis. Hakkasin kahtlustama, et miski on mäda. Peale 30 minutit otsustasin jalutada. Mõne aja pärast märkasin, et kõik autod seisid ummikus ja veelgi enam edasi liikudes nägin, et teed olid politsei poolt blokeeritud. Sain möödakäijalt teada, et tegemist on UN kohtumisega ning seetõttu on suur osa teid suletud. Tähtsad mehed uhketes autodes vuhisesid mööda kui ma jalgsi edasi tatsusin. Lõpuks jõudsin järgmisesse marsa kohta ning sain ka kohe marsale. Siis aga selgus tõsi asi, et ka selles suunas autod lihtsalt seisid. Hakkasin juba närvi minema, kas ma üldsegi jõuan täna midagi omastele kaasa osta, kui asi nõnda jätkub. Kirusin ennast, et nagu alati kõik nii viimasele minutile jäi. Lõpuks aga hakkasid autod vaevaliselt liikuma ja nii kolm tundi peale minu linnareisi algust jõudsin ka soovitud linnaossa. Siis aga hakkas uus jama, ma ei leidnud kohe poodi üles, kuhu tahtsin minna. Frustratsioon kasvas. Lõpuks asi lahenes, üks Bajaj-i juht teadis poodi ja leidsingi tema abiga selle üles. Olin lihtsalt ühe tänavaga mööda pannud. Siis aga jällegi selgus järgmine kurb tõsiasi, poes kus ma teadsin, et saab ka kaardiga maksta, ja millele ma olin lootnud, kuna mul polnud enam palju sularaha ja seda tahtsin hoida turu jm kohtade peale, kus kindlasti kaardiga maksta ei saa, seal poes just nimelt täna kaardimakse ei toiminud. Otsustasin siis osad asjad ostmata jätta (nii ilusad padjapüürid!!) aga osta siiski palju asju ja leida hiljem pangaautomaat, et raha välja võtta. Ma polnud seda seni kasutanud, kuna Eesti kaardiga raha väljavõtmine maksab, odavam oli kanda kogu mu raha Floriani arvele, kuna temale ei maksa raha välja võtmine midagi.

Peale seda poodi ja traditsiooniliste rõivaste ja esemete turgu, seadsin siis sammud pangaautomaadi otsingutele. Ka see ei läinud tõrgeteta, kuna enamus pangaautomaate aktsepteeris ainult visa kaarte, minul aga oli mastercard. Peale mõningasi otsinguid leidsin ühe sobiva. Sellel aga terendas kiri „out of order“. Tatsusin frustreeritult automaadi ümber ja uurisin turvamehelt (automaat oli ühe hotelli ees), et kus oleks lähim sama panga automaat. Ta ei teadnud. Siis tulid veel mõned inimesed appi arutama. Lõpuks tuli turvamehel geniaalne idee, pangaautomaadi juures oli on/off nupp (minule tegi see nalja aga vb on see normaalne), turva lülitas selle välja ja siis sisse ja nentis, nii 10 minuti pärast peaks tööle hakkama. Ja hakkaski! Sain oma raha kätte ja tormasin taas järgmistesse poodidesse.

Linn ja inimesed olid ehitud Etioopia linnavärvidesse, mitte UN kohtumise pärast, vaid homme leiab aset Etioopia-Nigeeria vaheline jalgpallimatš. Kuigi mäng on alles homme, olid kõik inimesed juba elevil, kandes Etioopia särke, näod olid maalitud jne. Ka ilma sellise juhuseta on siin patriootlikkust ja oma riigi, kultuuri ja rahva armastust tunduvalt enam kui meil Eestis. Kas siis eestlane olle polegi uhke ja hää? Eks sellele võib iga üks ise vastata, aga igal juhul oli lahe, et minu viimseks päevaks Addis Abebas ja Etioopias olid kõik nii rahvuslik ja uhke.

Lõpuks, hakkasin väsinult koju kõmpima, kodu lähedal oli veel kaks poodi, meie naisettevõtjatelt, keda tahtsin enne minekut külastada. Koju pidin ka 75% ulatuses jalutama, kuna liiklus oli endiselt häiritud. Ostsin siis veel mõned asjad meie naisettevõtjate poodidest, jätsin hüvasti ja viimane kaksikute paar, kes teeb ehteid, aitasid mulle ka takso tellida. See oli väga armas neist. Enne kui minekut käisin läbi pagaripoest et endale paar head kooki osta, makstes leidsin põrandalt 100 birri (so umbes 4 euri). Seega sain tasuta kooki ja veel maksti pealgi. Otsustasin, et see on minu hea karma, kuna olin tänaval nii ühele kui teisele palujale raha andnud.

Seekord kui oma kompsudega koju jõudsin ei pidanud ma valvurit paluma üle värava hüpata. Keegi oli isegi kodus. Elekter aga mitte. Hakkasin siis küünla valguses oma asju pakkima. Väga romantiline.  Pidin kohvri peale istuma, et seda kinni saada. Kuna meil kaalu polnud jäi mul ainult loota, et ma kilodega üle ei lähe. Kui olin pakkimise lõpetanud, oligi veel ainult pool tundi jäänud takso saabumiseni. Aeg kaob kuhugi uttu või ei teagi kuhu. Aga igal juhul oli minu Etioopia aeg otsas.

Läbi õhtuse linna sõitsin lennujaama poole, endiselt saatis mind sürrealistlik tunne. Ongi kõik, kas lähengi koju? Lennujaama jõudsin kaks tundi varem aga lennukile istusin 10 minutit enne õhku tõusu. See on ikka müstika, ma pole kunagi nii palju vihaseid inimesi lennujaamas näinud, paljud olid oma lennule hilinemas, ka meid (Stockholmi lendu) lasti mingil hetkel kontrollist läbimisel ette, kuna hakkasime oma lennukist maha jääma. Läbima peab kolm turvakontrolli ja inimesi on paraku liiga palju nende mõnede turvakontrollipunktide jaoks. Seega võtab kõik kohutavalt palju aega. Esimesest kontrollist ei saa ma ka eriti aru, tavaliselt ei vaata keegi sinu äraantavat pagasit läbi. Peale selle konfiskeeriti osadel inimestel mingeid asju, mida nad olid siit ostnud. Üks Rootsi paar oli täitsa endast väljas, neil olid ka tšekid ja kõik alles, aga ikka ei lastud neid asju kaasa võtta. Järjekorras nende taga seistes hakkasin muretsema, mul küll kõik tšekid alles ei ole ja kohvris on mul kaks liitrit meeveini, mille üle piiri viimise legaalses ma polnud täitsa kindel (samas peaks ju veini tohtima viia küll, lihtsalt kuulsin mingeid kõlakaid, et ei tohi). Õnneks aga ei uurinud ega puurinud keegi minu kohvritesse ja ka kilod mahtusid täitsa sobivatesse numbritesse. Seega lippasin kiirelt oma lennule ja noh, ära ma lendasingi! Nüüd istun taas Stockholmi lennujaamas ja ootan oma viimast sõiduvahendit.

Kas rännak läbi? Ei, rännak jätkub, lihtsalt koht on teine. Eks rännakud toimuvad ju ka iseendas, selleks pole vaja isegi riike vahetada …