Sunday, October 13, 2013

Tõmbame otsi kokku



Pärast kahepäevast bussireisi Lalibelast Dessisse ja Dessist Addis Abebasse jõudsin tagasi oma reisi algus- ja lõpupunkti. Bussireisi võib pidada rahuldavaks, mõlemal päeval tuli istuvas asendis püsida umbes 7-8 tundi. Dessi, pean küll tõdema, ei ole midagi erilist. Jättis suhteliselt räämas mulje, aga inimesed olid toredad ja abivalmid, nii palju kui nendega mõnede üürikeste tundide jooksul suhelda jõudsin. Bussijaama saabudes tormati ilmselgelt kohe ööbimiskohta pakkuma kuigi olin saabudes silmad lahti hoidnud hotelli siltide osas. Kuna järgmisel hommikul tuli taaskord enne kukke ja koitu ärgata, vajasin kohta bussijaama läheduses, mis omakorda ilmselgelt tähendab, et see koht ei saanud kena olema. Alguses vaatasin ühte hostelit, mis no tõesõna polnud just eriline iludus, hind selle kohta aga oli liiga kõrge. Samas öeldi mulle, et tegemist on parimaga. Kõrval hoones asus samuti hostel, mille omanik küll kinnitas eelnevate sõnud, et tema hotell ei ole mulle sobilik ning peaksin teise kasuks otsustama. Tahtsin siiski ruume näha. Ma ei ütleks, et vahe oleks eriti suur olnud, aga hinnavahe oli täpselt 50%. Otsustasin siis selle odavama kasuks, mis see üks öö ikka ära ei ole. See oli minu seniste kogemuste järgi kõige urkam koht, kus olen ööbinud, aga teisalt polnud see nüüd ka nii hull. Dushi alla minemise ühises vannitoas jätsin küll vahele (kuna see ruum või pigem see, kuidas külastajad olid ruumi ära retsinud, ületas teatavad taluvuspiirid) ja otsustasin Addis Abebasse jõudes seda luksust kasutada.

Reede lõunaks jõudsin siis tagasi. Kuigi olen eelnevalt maininud, et kõik teised Etioopia linnas on mulle enam meeldinud kui Addis Abeba, siis siia taaskord saabudes ja tuttavaid kohti nähes, tekkis selline kodune heldimus tunne. Ma tean seda linna. Ja eelnev ärritus ja väsimus asendus omakorda kerge kahjutundega, kohe varsti pean ju ära lendama. Kummaline ja ebareaalne oli sellele mõelda.

Kohtusin oma bossiga, kes oli mulle 2 liitrit meeveini teinud, et hüvasti jätta. Workaferhau on ikka üks väga tore ja kena inimene. Peale hüvastijättu rändasin siis oma kunagise kodu suunas. Seal küll paraku tervitas mind tühi maja, kuhu mul ei õnnestunud siseneda, kuna mul polnud võtit. See pole paraku esimene kord. Millegipärast on umbes kaheksa inimese peale kaks väravavõtit. Ja veel lahedam on see, et kui sa sisse ei saa võid paluda kõrvalmaja valvurit, et too hüppaks üle nende poolse aia ja avaks seest värava. Maja võti on peidukohas, seega kui värvavast sisse saad, saad ka majja. Ilmselt aga kes iganes tahaks võiks sedasi majja sisse saada, veelgi enam olen korduvalt märganud, et osad välisuksed ei olegi lukus olnud. Aga see selleks. Peale tühja maja tervitas mind veel elektri puudus ja katki läinud dush. Nii palju siis minu unistusest ennast pesta.

Veetsin vaikse reedeõhtu koos mõnede sõpradega, ostsin natuke asju, aga jätsin suuremad shoppingud laupäevaks. Laupäeva hommikul ärkasin vara, et minna linna peale oma viimseid sente kulutama. Eelnevalt premeerisin ennast oma viimase Etioopia hommikusüügi ful-li ja musta maitsva kohviga. Marsat oodates, et linna sõita märkasin, et see oli tavalisest keerukam. Marsasid ei olnud või nad olid kõik täis. Hakkasin kahtlustama, et miski on mäda. Peale 30 minutit otsustasin jalutada. Mõne aja pärast märkasin, et kõik autod seisid ummikus ja veelgi enam edasi liikudes nägin, et teed olid politsei poolt blokeeritud. Sain möödakäijalt teada, et tegemist on UN kohtumisega ning seetõttu on suur osa teid suletud. Tähtsad mehed uhketes autodes vuhisesid mööda kui ma jalgsi edasi tatsusin. Lõpuks jõudsin järgmisesse marsa kohta ning sain ka kohe marsale. Siis aga selgus tõsi asi, et ka selles suunas autod lihtsalt seisid. Hakkasin juba närvi minema, kas ma üldsegi jõuan täna midagi omastele kaasa osta, kui asi nõnda jätkub. Kirusin ennast, et nagu alati kõik nii viimasele minutile jäi. Lõpuks aga hakkasid autod vaevaliselt liikuma ja nii kolm tundi peale minu linnareisi algust jõudsin ka soovitud linnaossa. Siis aga hakkas uus jama, ma ei leidnud kohe poodi üles, kuhu tahtsin minna. Frustratsioon kasvas. Lõpuks asi lahenes, üks Bajaj-i juht teadis poodi ja leidsingi tema abiga selle üles. Olin lihtsalt ühe tänavaga mööda pannud. Siis aga jällegi selgus järgmine kurb tõsiasi, poes kus ma teadsin, et saab ka kaardiga maksta, ja millele ma olin lootnud, kuna mul polnud enam palju sularaha ja seda tahtsin hoida turu jm kohtade peale, kus kindlasti kaardiga maksta ei saa, seal poes just nimelt täna kaardimakse ei toiminud. Otsustasin siis osad asjad ostmata jätta (nii ilusad padjapüürid!!) aga osta siiski palju asju ja leida hiljem pangaautomaat, et raha välja võtta. Ma polnud seda seni kasutanud, kuna Eesti kaardiga raha väljavõtmine maksab, odavam oli kanda kogu mu raha Floriani arvele, kuna temale ei maksa raha välja võtmine midagi.

Peale seda poodi ja traditsiooniliste rõivaste ja esemete turgu, seadsin siis sammud pangaautomaadi otsingutele. Ka see ei läinud tõrgeteta, kuna enamus pangaautomaate aktsepteeris ainult visa kaarte, minul aga oli mastercard. Peale mõningasi otsinguid leidsin ühe sobiva. Sellel aga terendas kiri „out of order“. Tatsusin frustreeritult automaadi ümber ja uurisin turvamehelt (automaat oli ühe hotelli ees), et kus oleks lähim sama panga automaat. Ta ei teadnud. Siis tulid veel mõned inimesed appi arutama. Lõpuks tuli turvamehel geniaalne idee, pangaautomaadi juures oli on/off nupp (minule tegi see nalja aga vb on see normaalne), turva lülitas selle välja ja siis sisse ja nentis, nii 10 minuti pärast peaks tööle hakkama. Ja hakkaski! Sain oma raha kätte ja tormasin taas järgmistesse poodidesse.

Linn ja inimesed olid ehitud Etioopia linnavärvidesse, mitte UN kohtumise pärast, vaid homme leiab aset Etioopia-Nigeeria vaheline jalgpallimatš. Kuigi mäng on alles homme, olid kõik inimesed juba elevil, kandes Etioopia särke, näod olid maalitud jne. Ka ilma sellise juhuseta on siin patriootlikkust ja oma riigi, kultuuri ja rahva armastust tunduvalt enam kui meil Eestis. Kas siis eestlane olle polegi uhke ja hää? Eks sellele võib iga üks ise vastata, aga igal juhul oli lahe, et minu viimseks päevaks Addis Abebas ja Etioopias olid kõik nii rahvuslik ja uhke.

Lõpuks, hakkasin väsinult koju kõmpima, kodu lähedal oli veel kaks poodi, meie naisettevõtjatelt, keda tahtsin enne minekut külastada. Koju pidin ka 75% ulatuses jalutama, kuna liiklus oli endiselt häiritud. Ostsin siis veel mõned asjad meie naisettevõtjate poodidest, jätsin hüvasti ja viimane kaksikute paar, kes teeb ehteid, aitasid mulle ka takso tellida. See oli väga armas neist. Enne kui minekut käisin läbi pagaripoest et endale paar head kooki osta, makstes leidsin põrandalt 100 birri (so umbes 4 euri). Seega sain tasuta kooki ja veel maksti pealgi. Otsustasin, et see on minu hea karma, kuna olin tänaval nii ühele kui teisele palujale raha andnud.

Seekord kui oma kompsudega koju jõudsin ei pidanud ma valvurit paluma üle värava hüpata. Keegi oli isegi kodus. Elekter aga mitte. Hakkasin siis küünla valguses oma asju pakkima. Väga romantiline.  Pidin kohvri peale istuma, et seda kinni saada. Kuna meil kaalu polnud jäi mul ainult loota, et ma kilodega üle ei lähe. Kui olin pakkimise lõpetanud, oligi veel ainult pool tundi jäänud takso saabumiseni. Aeg kaob kuhugi uttu või ei teagi kuhu. Aga igal juhul oli minu Etioopia aeg otsas.

Läbi õhtuse linna sõitsin lennujaama poole, endiselt saatis mind sürrealistlik tunne. Ongi kõik, kas lähengi koju? Lennujaama jõudsin kaks tundi varem aga lennukile istusin 10 minutit enne õhku tõusu. See on ikka müstika, ma pole kunagi nii palju vihaseid inimesi lennujaamas näinud, paljud olid oma lennule hilinemas, ka meid (Stockholmi lendu) lasti mingil hetkel kontrollist läbimisel ette, kuna hakkasime oma lennukist maha jääma. Läbima peab kolm turvakontrolli ja inimesi on paraku liiga palju nende mõnede turvakontrollipunktide jaoks. Seega võtab kõik kohutavalt palju aega. Esimesest kontrollist ei saa ma ka eriti aru, tavaliselt ei vaata keegi sinu äraantavat pagasit läbi. Peale selle konfiskeeriti osadel inimestel mingeid asju, mida nad olid siit ostnud. Üks Rootsi paar oli täitsa endast väljas, neil olid ka tšekid ja kõik alles, aga ikka ei lastud neid asju kaasa võtta. Järjekorras nende taga seistes hakkasin muretsema, mul küll kõik tšekid alles ei ole ja kohvris on mul kaks liitrit meeveini, mille üle piiri viimise legaalses ma polnud täitsa kindel (samas peaks ju veini tohtima viia küll, lihtsalt kuulsin mingeid kõlakaid, et ei tohi). Õnneks aga ei uurinud ega puurinud keegi minu kohvritesse ja ka kilod mahtusid täitsa sobivatesse numbritesse. Seega lippasin kiirelt oma lennule ja noh, ära ma lendasingi! Nüüd istun taas Stockholmi lennujaamas ja ootan oma viimast sõiduvahendit.

Kas rännak läbi? Ei, rännak jätkub, lihtsalt koht on teine. Eks rännakud toimuvad ju ka iseendas, selleks pole vaja isegi riike vahetada …

Friday, October 11, 2013

Lalibela ja väsimus



Järgmisel hommikul tõttasin varakult turismiinfosse, et lunastada oma seni kalleim muuseumi pilet ning hankida endale giid. Giidi hinnas kauplesin endale natuke allahindlust ning niisiis rännak kirikute juurde algas. Lalibela on peamiselt tuntud massiivsete roosakat tooni kaljukirikute poolest, mis tõesõna on erakordsed. Kohaliku müüdi kohaselt rajas 11 kaljukirikut kuningas Lalibela 11.sajandi lõpus ning kõik üksteist kirikut rajati vaid 23 aasta jooksul. Uurijad aga kahtlevad selles ja mitte ainult sellepärast, et 23 aastat 11 kiriku jaoks oleks vähe, vaid ka kuna kirikud on väga erinevad stiili poolest ning ei ole sugugi kindel, et need kõik olid algselt mõeldud kirikuteks. Müüdi kohaselt aga reisis kuningas Lalibela palju ringi ning külastas ka Jeruusalemma, kuhu paljud usklikud ka Etioopiast palverännakutele läksid. Kuna tee Jeruusalemma oli pikk ja vaevarikas, otsustas kuningas Lalibela naastes, luua nö teise Jeruusalemma. Mitte ainult kirikud, vaid ka muu linnas on võtnud eeskujuks Jeruusalemma nt kahe kirikute klastri vahel voolab jõgi nimega Jordan. Väga põnev on tõdeda, et miski ei tundu olema juhuslik.





Paljude kirikute juures on ka ristimisvannid ja ühe kiriku juures oli ka viljakus vann, kuhu tänaseni mehed ja naised tulevad juhul kui neil on probleeme laste saamisega. See on ristimisvann
 






Osad kirikud on nö kaks ühes, ehk justkui üks hoone mis jaguneb kaheks kirikuks, nende hulgas üks Bet Golgotha, kuhu naised siseneda ei tohi. Justnimelt selles kirikus asuvad väga unikaalsed kivisse raiutud reljeefid 12nest apostlist ning seal peaks asuma ka kuningas Lalibela enda kirst. Mina, kes ma olen paraku sündinud siia ilma naisena, sain ainult ukse vahelt piiluda.

Kõik kirikud on rajatud madalamale maapinnast st raiutud kaljusse ning see käsitöö on olnud küll väga peen eriti arvestades, millised tööriistad neil kirikute rajamiseks 11. sajandil olid. Ka praegu võib laes näha toksimise jälgi. 
toksimise jäljed
Kirikute juures on eriline ka see, kuidas nende ümber on rajatud kanalid ehk Lalibela või kes iganes need välja mõtles, oli piisavalt nutikas et mõelda ka vihmale mis aegajalt teavast Jumala juurest alla sajab. Kirikud on ju maapinnast madalamad, seega oli vaja rajada süsteem, et vett nende juurest eemale juhtida. Süsteem on ilmselgelt hästi töötanud, kuigi osad kirikud on eelmisel sajandil UNESCO abiga restaureeritud ning osadele on katused ja toesambad juurde rajatud, et neid vihma eest kaitsta.

Kirikud olid ühendatud tunnelite ja käikude kaudu, millest osad on avatud tänaseni, osad on aga suletud. Pilkases pimeduses mööda kiviseinu kobades jõuad ühest punktist teise.

müstilised augud seintes

palvetaja koopas.
Need müstilised augud seinas ei ole lihtsalt augud, vaid kunagised hauakambrid, hauad on nüüdseks küll eemaldatud st inimesed ümbermaetud, aga täna kasutavad paljud inimesed neid auke ja käike kaljus palvetamiskohtadena.

Kirikud on väljast paljugi uhkemad kui seest, sisemuselt meenutavad osad, eriti suuremad kirikud, paljuski ka euroopa kirikuid oma võlvide jmsga, osad väiksemad, mis on täiesti kaljudest eraldamatud, aga on kindlasti väga omapärased. Erilisi kaunistusi aga kirikutel pole välja arvatud püha maarja kirikul, millel ainukesena on värvilised seinamaalingud. 

ainuke sisemaalingutega kirik

Preestrid on üpris abivalmid ja näitavad oma kiriku riste heameelega ning poseerivad piltide jaoks. Teisalt, selle summa eest, mida kirikute vaatamiseks nõutakse, oleks ka väga ebaviisakas nende poolt külalisi mitte vastu võtta. Aga kirikuisad ei ole seal ainult turistide lõbustamiseks, vaid kirikuid kasutatakse tänapäevani kirikuteenistuste läbiviimiseks.


 
Ilmselt enamusele eurooplastele meenutab see natse, siin aga on sellel teine tähendus. Enne kui kristlus sai levinud ja aktsepteeritud religiooniks, kiusati kristlasi taga ning seega oli neil ohtlik risti kanda, seega nad mõtlesin välja antud märgi, mis on nö peidetud rist.
Nautisin igat hetke sellest ekskursioonist, seni muidugi kuni mu giid hakkas pärima mitu last mul on ja kas ma olen abielus, samas käis peale, et ma olen 22 aastane. Ma nõustusin et jah, eks ma siis olen 22 aastane. Mis see kuus aastat sinna või tänna ikka on. Aga jah, häbi asi lausa, et juba 22 aga lapsi ikka pole. Seda ta küll ei öelnud, aga kuna need küsimused ja kommentaarid tulevad siin nii loomulikult siis on ka näha, kuidas kultuurid erinevad. Siis aga soovis ta minuga koos pilti tehes mind kallistama hakata – ilmselgelt ma pole ikka veel õppinud, et targem on öelda jah ma olen abielus ja mul on kuus last! Tuur jätkus minu väikese kasvava vastumeelsusega, mis kulmineerus, tuuri lõpus, kui ta mind õhtuseks lõbustuks välja kutsus. 

Veel moned pildid



Selle kiriku katus ei ole eraldatud kaljust.






Lõpuks sain jajah vaatame vastusega temast lahti ning peale üürikest hetke iseenda ja hommikusöögiga seadsin sammud bussijaama, et endale neljapäeva hommikuks bussipilet lunastada. Ilm oli soe ning otsustasin jalutada, Lalibela on üpris mägine, seega sain siin ennast korraliku turistina tunda, kelle jalad õhtuks valutavad. Bussireisil Lalibelasse tutvusin ühe kohaliku noormehega, kes oli valmis mulle linnas kohti näitama. Saime teel bussijaama kokku. Bussijaamas, aga selgus, et pileteid saab ainult üks päev ette osta. Seega marssisime tagasi. Leidsime kohaliku väikese baari, kus pakuti olematu hinna eest meeveini Tej. Üks klaas maksis oli 4 birri, samas kui tavaliselt on hinnaks 20-40 birri.

Õhtusöök kummalise arhitektuuriga hotellis mäenõlval oli meeletult kena vaatega, hotelli restoran muidugi koosnes ainult minusugustest valgenahkadest. 
ufoli arhidektuur, aga teenindus ja toit olid head va prussakad, mis igal pool ringi jooksid!

Vaade restornaist
Järgmisel hommikul ärgates tundsin juba sügavat väimsut ja ärritumust, kuna nii too kohalik tuttav kui kõik teised tiirlesid mu ümber ja ma olin tegelikult pikalt oodanud, et saan natuke omapäi olla, enne olime ju kogu aeg kambaga ringi reisinud. Seda üksiolemist aga mulle eriti ei jagunud. Otsustasin resoluutselt päeva omapead veeta, aga esimesena komistasin oma giidi otsa, kes muidugi väljendas pettumust, et ma ei tahtnudki temaga ei eile ega täna aega koos veeta, sellel järgnesid erinevad intsidendid tänaval. Kogu situatsioon on igat pidi halb, ühelt poolt on tore kui sulle tänaval tere öeldakse ja igas muus olukorras või mõnest muust suust kõlaks ju sa oled maailma ilusaim naine väga meelitavalt, aga paraku tundsin, vaid kasvavat väsimust ja ärritust. Ühel hetkel ei suutnud ma enam nii palju teresid vastu öelda kui vaja ja pahandasin sellega kohalikke, miks sa tuled siia Lalibelasse ja vaikid? Jah see on tõsi, aga kui sinu poole 100 korda päevas pöördutakse, siis lõpuks jõuab iga teine välja sinna, kus sa lihtsalt hakkad ütlema, et okei, väga tore, aitäh, ma tahan nüüd üksi jalutada. Nii pooleks tunniks see õnnestub, siis hakkab kõik otsast peale. Kahjuks. Ja paraku on kõige kurjajuur ikka mehed, asi võib muidugi olla selles et olen naine, aga siiski näib, et kohalikud naised niivõrd turistidele ei ligine. Teine väga halb asi on ikkagi see, et 99% inimestest, kes sulle lähenevad ei taha sinuga niisama rääkida või kui sul abi vaja on sind lihtsalt aidata, seega ei saa inimesi usaldada. See on nüüd see, mida ma kirjutama ei peaks, aga paraku on see minu kogemus. On väga toredaid inimesi, aga see mass, kes tänavanurgal ootab, et sind kuidagi pidid ära kasutada on paraku suurem. Peale selle on selle abistamisega naljakas lugu, see on pigem nii, et nad jalutavad sulle järgi ja viitavad asjadele mis on ilmselged ja tegelikult sa ei vaja mingit abi, aga hiljem nad väidavad, et noh nad näitasid sulle ju kõiki asju. Peale selle oled sa vahepeal kolm korda öelnud, et aitäh, mul pole midagi vaja, te ei pea minuga koos jalutama.

Seega sain ka teise päeva lõunaks endale taaskord kolm saatjat, kes kuidagi ei tahtnud mind rahusse jätta. Nad olid muidugi toredad ka, isegi teadsid et on olemas Eesti ja et Eesti pealinn on Tallinn. See oli minu jaoks midagi uut, sest enamasti teevad kõik väga üllatunud näo kui ma ütlen, kust ma pärit olen.

Lõpuks lisandus kolmele saatjale veel neljas, see kohalik noormees kellega olin bussireisil tutvunud ja kõik neljakesi siis tatsusime õhtul minu hotelli juurde. Uks kinni, rahu majja. Lõpuks üksindus. Keegi koputab uksele, ma ignoreerin seda paar minutit. Siis tärkab minus korralikkuse vaist, äkki hotelli omanik vms tahab midagi mulle öelda. Avan, jällegi mingi noormees, kes hakkab mingit juttu ajama. Lõpuks pidin ta sõna otseses mõttes välja viskama.

Kirikud ja Lalibela, mis asub mägede vahel väga kaunis kohas on kindlasti külastamist väärt. See on mu kõige lahedam aga ka kõige kulukam reis siin maal. Kirikute vaatamiseks tuleb tasuda 40 eurot, pluss kauslik on ka giid võtta, kuna kuigi kirikud on ka iseenesest vaatamisväärsused, jääb palju informatsioonist saamata. Seega on kogu lõbu nii umbes 60 euro kanti, mis näib mulle natuke palju, aga olen siiski õnnelik, et antud reisi ette võtsin. Lalibela jääb minu mäletustesse kui meeldivuse ja ebameeldivuse kombinatsioon, väga ilus koht aga emotsionaalselt ka paljuski ärritav ja kurnav. Teisalt tean, et neid asju ei tohi nii dramaatiliselt võtta. Selles tuleb suhtuda omamoodi kerguse ja huumoriga, muidu on raske ja suur osa ajast olen selleks ka võimeline, aga tundub, et väsimus hakkab võimust võtma. Arvan, et olen nüüd ka küps koju naasma. Juba viimaseid nädalaid kummitab mind ka horror kui palju kooliasju tuleb teha kui tagasi olen, kodune reaalsus hakkab vaikselt ligi hiilima … nüüd aga algab viimane pikk bussireis tagasi pealinna.

Wednesday, October 9, 2013

Lühike peatus Mekeles



Peale ajalooliselt rikast Aksumit liikusime edasi Mekelesse. Mekele on üpris suur linn, samas pealinnast meeldivamalt väiksem. Mekele ei hiilga eriti vaatamisväärsustega, suurem osa turiste peatub seal ainult selleks, et oodata oma reisi Danakili kõrbesse (Danakil Depression), mis on (kui ma ei eksi) maailma kuumem koht. Oleksin väga tahtnud sinna minna, kuna pildid mida olen näinud ja lood, mida olen kuulnud, on vapustavad. Danakil tundub olevat väga eriline koht, aga sinna minemiseks on vaja palju pappi. Kuna tegemist on ka väga eraldatud ja mõnevõrra ohtliku kohaga, siis peab esmalt taotlema luba sinna minemiseks ja siis peab sul olema umbes kaks keepi, üks täis turvamehi ja teine täis reisimoona, kuna ilmselgelt ei ole see koht, kus poode leidub. Seega paraku jääb see minu järgmiseks korraks nagu ka Simien mäed jm kohad, mis külastamata jäid.

Mekele meenutas paljuski Addis Abebat, oli tunne et oled jällegi linnas, aga õnneks mitte nii suures ja kaootilises linnas nagu Etioopia pealinn seda on. Pean tõesti tunnistama, et kõik muud linnad, mida olen siin külastanud on mulle rohkem meeldinud kui pealinn. Mekele on meeldiv linn, kus sarnaselt pealinnale on rohkem võimalusi nii söögi kui ööbimise jm poolest. Esimest korda nägin, et linnas oli lõbustuspark :)

Ma eriti palju pilte ei teinud, siit aga mõned üksikud klõpsud:


Kas sooviksid sellise mootorratta taksoga sõita?
Juba aksumis nägin mõnel baaril sellist silti, rõõmus kondoom ... vb püüavad nad inimestele vihjata, et kasutage kondoome, sest inimesi on siin rohkem kui majandus toita suudab, ei tea, aga igal juhul naljakas silt.
Mekele oli aga lühike peatus enne kui meie vapper reisikolmik lahku läks. Floriani sõber, kes meiega reisis pidi tagasi Addis Abebasse sõitma, et sealt tagasi kodumaale lennata, Florian otsustas oma viimased päevad ühe väikese järve ääres veeta ja logeleda ja mina otsustasin külastada Lalibelat. Seega veetsime ühe päeva toredalt mitte midagi tehes Mekeles ja läksime kõik oma rada edasi. Hommikul läksime koos Florianiga ühele bussile ning esimesed neli tundi loksusime koos kuulates traditsiooniks saanud Harry Potteri audioraamatut. Woldias läksin mina maha, et hüpata järgmisele bussile Lalibelasse. See kõik tomis suhteliselt valutult (kuigi ma pidin maksma rohkem kui kõik teised tavalised inimesed ja selleks, et minu kotti bussikatusele vinnata taheti kummalisel kombel jällegi raha saada), mul oli hea meel, et jõudsin bussivahetus kohta umbes poole kaheteist paiku, kuna viimased bussid Lalibelasse lahkuvad keskpäeva paiku ja tee sinna on pikk. Noh, see oli üpris-üpris pikk, võrreldav loksumisega Aksumisse. Bussid siin ei liigu ka eriti kiirelt, ühelt poolt kuna teed on mägised ja teatud kõrgusel mootori võimusus väheneb, teisalt ei ole nende masinate mootorid nagunii kuigi võimsad. Lõpuks umbes kella 20 paiku jõudsin kohale, kaugeltki ja pimedas oli vaade kena, mägisel maal kumavad valgused meenutasid mulle kunagist öist saabumist Tbilisisse. Käisin õhtupoolikul läbi neli hostelit et leida normaalne ööbimiskoht, normaalne hinna ja ka tingimuste poolest. Lõpuks, kui mu närvid juba läbi olid, ja neljandas kohas ka liiga palju raha küsiti, nõustus administraator hinda alandama, ja ma sain rahus ma rännakud selleks ööks lõpetada. Lalibela kui üks turistide peamisi atraktsioone, on paraku kallis lõbu ja turistide sissevool ajab igal pool hinnad ülesse.

Lalibela to be continued …

Saturday, October 5, 2013

Aksum


Aksumi ümber keerleb mitmeid müüte: linn olla kunagi olnud Sheeba kuninganna kodupaik, Moosese 10 käsku on (ark of cnovenant) asub siin Mary Zioni kirikus – paljud usuvad, et see ongi nii ning usklikud tulevad siia palverännakutele, paraku risti ei näidata inimestele, vaid hoitakse luku taga. Seega ta võib seal olla, aga sama hästi võib see ka müüt olla. Keegi ei tea, kus antud väärtusese asub, osad usuvad, et rist on maetud Jeruusalemma aga Etioopia traditsiooni kohaselt asub rist justnimelt siin. Menelik, kuningana Sheeba ja Salomoni poeg, tõi selle Jeruusalemmast ära Etioopiasse. Igal juhul oli Aksum kunagi väga võimas linn või pigem isegi kuningriik. Tsivilisatsioon hakkas siin tekkima umbes 400 aastat enne Kristust ja esimeseks sajandiks oli tegemist juba võimsa linna ja kuningriigiga, mis aina paisus. Aksum oli rikas just tänu kaubandusele Aafrika ja Aasia vahel. Umbes kümnenda sajandi paiku hakkas aga kaubanduse jämedam ots mujale nihkuma ning Aksum ei omanud enam Punase mere kaubanduses peamist positsiooni. Kuningriik hävines aga märke kunagisest uhkusest saab siiski siin näha.

Üpris linna keskuses võib näha massiivseid obeliske, keegi ei tea täpselt, kuidas neid tehti ja veel enam püsti saadi. Kuigi arheoloogid on üpris kindlad, et obeliskid olid seotud matuse rituaalidega ei ole siiski kindel, et tegemist oli kuningate vm tähtsate isikute hauakividega.

Kõige võimsam obelisk ja kivimass, mida inimesed on kunagi üritanud püstitada on 33 meetri pikkune, kukkus oletatavasti maha kohe esimesel katsel seda püstitada. See oli siis umbes 4. Sajandil. Obelisk kukkus Nefas Macha ´se hauakambrile purustades selle osaliselt. Kukkumisega on seotud taas mitmeid legende, üks neist väidab, et tänu sellel pöördusid etiooplased risti usku, see oli Jumala märk ning purunenud obelisk sümboliseerib kristluse võitu paganluse üle. Kristlusesse pöördumine sai tõesti alguse siit Aksumist, kuningas Ezana müntidel nt on risti märk, mis on üks esimesi maailmas. Kuigi antud religioon jõudis siia mandrile varem, toimus ristiusku pöördumine siiski umbes 4.-5.ndal sajandil.Igal juhul peale antud obeliski kukkumist enam sarnaseid obeliske ei valmistatud ega püstitatud.


Suuruselt teine obelisk purunes millalgi 10nenda ja 16nenda sajandi vahe peal ning aastal 1937 lasi Mussolini isiklikult obeliski tükid Itaaliasse viia kus obelisk parandati ning ta seisis kuni aastani 2005 Roomas Piazza di Porta Capena väljakul. Seetõttu kannab obelisk täna nime Rooma obelisk. Peale mitmeid aastaid läbirääkimisi toodi lõpuks obelisk tagasi ja UNESCO abiga püsitati uuesti aastal 2007, täpselt Etioopia milleeniumi ajaks.


Peale obeliskide on arheoloogid avastanud ka hauakambreid ning linnas on mitmeid kunagiste losside varemeid. Jällegi ei tasu uskuda, et kuninganna Sheeba palee ikkagi siin asus, ajaloolased ei ole seda seni kinnitanud.

Kunginna Sheeba palee. Võib-olla.
Hauakambrites

Sarkofaagid
Linn ise on üpris tavaline, kohati vägagi räämas, aga leidub ka kenasid kohti. Üpris palju on turiste näha, kes endiselt näevad välja nagu kunagised valged mehed kunagi, kes eksootilisse Aafrikasse safarile läksid, beežide särkide ja safari mütsidega sõidavad nad oma renditud maasturite ja giididega ühe vaatamisväärsuse juurest teise, magavad Euroopalikes luksus hotellides ja ilmselt saaksid šhoki kui nad omal jalal mööda tänavat käima peaksid.

Tunduvad väga kihvtid loomad olevat!
Päris või mängu?
 

Turul
Loomaturg. Ei olnud just väga pänev, peasjalikult eeslid ja lambad.
 

Homme siis jälle edasi.