Debre Zeyt ja Ziway järv

Taaskord oli reisiplaanide tegemine hektiline. Algselt plaanitud teistkordne Bahir Dar jäi ära, kuna ilmateate järgi sadas seal vihma. Vihma aga on meil Addises piisavalt, seega hakkasime nädalalõpuks uut sihtpunkti otsima. Selgus, et osadel maja kaaslastel oli plaan minna Langano järve äärde, see on Addisest lõuna poole ja umbes 5 tunni sõidu kaugusel. Langano on ka ainuke järv Etioopias, kus on lubatud ujuda. Uurides, aga Langano kohta tuli välja, et ega seal suurt peale järve vist ei ole, läheduses asub üks rahvuspark, kuid vähemalt reisikirjade järgi ei ole see eriti heas korras ning ilmselt ei tasu külastamist, eriti arvestades, et sissepääs ei ole tasuta. Seega otsustasime neljapäeval minna Debre Zeyti, linna mis asub umbes 1 tunni sõidukaugusel Addisest ja seal vähemalt ühe päeva veeta ning seejärel edasi vaadata, kas minna Langano äärde või mujale.

Enne kõike, aga tuli jõuda bussijaama Kalitis, mis asub üpris kaugel ning mis paraku ei ole kõige meeldivam koht. Niisiis kolm forengit (välismaalane kohalikus keeles) püüdsid leida õiget bussi olukorras, kus üks bussijuht juhatab ja tirib sind ühele poole, teine teisele poole. Lõpuks topiti meid ühte marsasse, kus nagu tavaliselt on u 14 koha asemel paigutatud 20 inimest. Aknast ja uksest pakuti nätsu, jooki, snäkke jm müügiks, aknast sisse sirutusid käed kerjamiseks. Bussijaamad nagu ka marsa peatused linnas, kirikute esised jm kohad, kus rohkem inimesi liikleb on kerjuste meelispaigad. See tundub julm, aga ühel hetkel muutud sa selle vaatepildi jaoks tummaks st neid on nii palju, kes pidevalt sinu poole pöörduvad. Neist ainult osad (eriti lapsed) on agressiivsemad, suurem osa lihtsalt lamab või istub maas ja ootab möödujatelt annetusi. Aga kui kõik püüavad sulle midagi müüja, sult raha küsida jms siis ühel hetkel ei vaata sa neid enam kaastundega ega otsi rahakotist peenraha, vaid see hakkab sind vaikselt tüütama ja ärritama.

Igal juhul läks seekord palju kiiremini, umbes 20 minuti pärast väljus marsa Debre Zeyti poole. Ruumi ei olnud marsas just palju, kuid ka sõit oli üpris lühike, 40 minutit hiljem olimegi kohal. Järgmine seiklus oli leida öömaja, kuna me polnud eelnevalt midagi kinni pannud ega välja vaadanud. Reisijuhis oli paar kohta välja toodud ning uurisime kohalikelt nende asukoha järgi. Bajaj-i juhid tiirlesid meie ümber, küsisid liiga kõrget hinda ja näisid tegelikult olevat üpris nõutud ega teadnud, kus meie otsitud koht on. Lõpuks läksime tavalise marsaga ning jõudsimegi pärale. Tegemist oli linnast veidike väljas asuva lodge-iga, mis asus järve ääres ning majutuda sai traditsioonilistes ümmargustes bambusmajades. Võtsime kolme peale ühe maja, öö hind oli 350 birri ehk umbes 13 eurot, see sisaldas ka hommikusööki kahele, ühe eest tuli lisaks maksta. Koht oli väga kena ning omanik sõbralik. Ta oli umbes 20 aastat elanud USAs ning nüüd naasnud ja siia järve äärde algselt mitte äri vaid eramaja rajanud, kuid tuli välja, et tegemist oli turismindus või äri piirkonnaga vms ning seega alustas ta siinset äri, samas hoides seda nä salajas ehk et liiga palju inimesi ei saabuks. Koha nimi on Salaish lodge (salaish tähednba, kus sa oled olnud). Õhtustasime seal samas ning püüdsime seejärel nagu kilud ühte voodisse ära mahtuda. Ei olnud just kõige mugavam, aga ka mitte kõige hullem.

Ehitame maja. Progress ei olnud küll suur, kui me õhtul hostelisse naasesime ei olnud nad katuse panemist ikka lõpetanud.

Värske mango-ananassi mahl väikese laimi lisandiga. Nämm-Nämm. Üks selline suur kaalsitäis maksab 15 birri, mis on umbes 60 eurosenti.

Järgmisel päeval jalutasime linnas ringi. Debre Zeytis ja selle lähistel on kolm kraater järve ja kaks tehisjärve. Peale nende ja sooja ilma ei ole seal suuri vaatamisväärsusi, aga mõnusaks puhkuseks sobis ideaalselt. Jõime värskelt pressitud mahla ning nautisime päikest.

Teeme kohvi!

Õhtul läksime linna peale ringi hulkuma. Kui teele asusime oli juba pime, kuid saime ühe bajaj-i kes meid peale võttis ja kesklinna viis. Küsimusele hinna osas juht vaikis (tavaliselt tuleks enne sisenemist hind kokku leppida), kui linna jõudsime soovis juht saada 150 birri, mis on igati üle mõistuse hind. Lõpuks maksime talle 50, mis tegelikult on ka palju. Mul oli kange tahtmine pizzat süüa, kuid paraku ei leidunud ühtegi kohta, kus seda oleks pakutud. Paljud söögikohad olid juba suletud või pakkusid muid asju. Kuulsime, et bussijaama lähenduses asuvas hotellis on pizzat ning jalutasime sinna. Peale pikka vantsimist olime kenasti kohal, restoran oli avatud aga menüüs polnud pizza haisugi. Ei jäänud midagi muud üle kui leppida taimetoidu võileiva ja friikartulitega. Miriam tellis endale juustuburgeri ja sai just nimelt juustu burgeri st ilma pihvita burgeri. Kui ma pole seda juba öelnud siis toidu tellimisel tuleb tavaliselt kolm korda yle korrata, mida sa tahad ja parem on näpuga menüüs oma toiduvaliku peale näidata, siis on suuremad võimalused saada soovitud toitu. Ilma suuremate sekeldusteta ja isegi päris mõistliku bajaj-i hinna eest saime tagasi oma majakesse ja lõpetasime õhtu istudes järve ääres ja nautides kohalikku õlut.

Järgmisel päeval otsustasime algse Langano järve asemel lähemal asuva Ziway järve äärde minna. Taas tuli bussijaamas jännata ja kahe marsaga järgmisesse sihtpunkti loksuda. Kahe tunnise sõidu ajal kuulasin Harry Potteri audioraamatut, mis oli täiesti kontekstiväline ega sobitunud aknast paistva maastiku ja eluga, kuid vahel on asjade miksimine lahe. 

Ziway on suhteliselt väike linn, mis asub suure järve ääres. Taaskord on järv kõige suurem vaatamisväärsus, aga erinevalt Awassast ei ole kahjuks järve ümber teid rajatud, et saaks jalutada ja loodust nautida. On küll istumiskohti, kus saab värsket kala süüa ja kui on aega siis soovitan ka paadireisi ette võtta järvel asuvatele saartele või võib minna ka nagu meie Awassas jõehobude ja krokodillide jahile, aga mulle isiklikult näib see suht tulutu ettevõtmine, kuna ega sa muud kui vee alt kerkimas jõehobu ninasõõret näha ei saa. Paadimeestega tuleb kaubelda, kui järv äärde pikemaks istuma jääd ja kohe nende hinnaga ei nõustu, tulevad nad kolm korda sinu juurde tagasi ja lõpuks saad selle hinna, mida sa algselt ise pakkusid. Vähemalt meiega oli nii.

Leidsime Ziways ka mõistliku hinnaga hosteli, ühe inimese tuba, kuhu mahtus vabalt kaks inimest ära, maksis 110 birri ehk ala 4.50 eurot. Hostel meenutas vanu kultuurimaju kuskil maakohas Eestis, nõukaaegsete laudade ja toolidega ning eakate teenindajatega. Aga hommikusöök oli maitsev ja kraanist voolas sooja vett. Vaatasime päeval linnas ringi, jalutasime järve ääres ning tegime lindudest pilte. Õhtustasime kohalikus restoranis, mis muidu oli igati kena aga oma risotot pidin umbes 1 tund ootama ja kui see saabus oli toit poolkülm. Teisalt võis see olla taotluslik, kuna etiooplased armastavad külma toitu, kui me kodus oleme kokanud ja nt pasta on valmis aga juurikad veel praevad, siis märkamatult on mõni kohalik sõber pasta poti külma vette jahtuma tõstnud … ehk et kultuurilised erinevused. Risoto oli siiski täitsa söödav, aga väsimus oli mind tujukaks muutnud. Väljaspool pealinna ja suuri turistide meelispaiku on ka tähelepanu palju rohkem, kuna valgeid inimesi satub sinna vähem. Seega võib sellest natuke ära väsida. Põhiline on küll lihtsalt pöördumine väga minimalistlikul viisil … you you … vahel järgneb sellele, were are you go. Ja paraku money on ka sõna mida kuuleb tihti. Üks kõige naljakamaid ja ootamatumaid asju minu jaoks on olnud see kui hüütakse CHINA. Kummalisel kombel on eestlased (jka muud rahvused) ilmselt hiinlaste sarnased … tegelikult on siin palju hiinlasi, kes ehitavad, arendavad ja teevad ka igasugust jama ja praaki. Nii on vist ka kujunenud arusaam, et valge inimene võrdub hiinlane.

Natukene propagandat. Kõikjal linnades ilutsevad plakatid mitte päris selgetel asjaoludel surnud peaministrist.

Ka seda et inimesed lihtsalt tänaval magavad juhtub. Siin. ja ilmselt ka mujal. Aga vähemalt oli ilm väga soe.

Kõige suurem vaatamisväärsus. Järve ääres saab värsket kala süüa, kui sa pole taimetoilane nagu mina. Saab paadiga sõitma minna ja saab ka niisama istuda ja ilusat ilma nautida.

Järgmisel päeval jalutasime veel natuke ringi ning seejärel sõitsime Addis Abebasse tagasi. Natuke enne kohale jõudmist tervitas meid juba tavapärane vihm. Home sweet home. Aga reisist lõunasse olime tutvunud ühe kohaliku muusikuga, kes oli aastaid USAs elanud ja viljeleb jazzu ning täna seamegi sammud Piazzale Taitu hotelli jazzbaari tema esinemist kuulama.

Bunna

Legend räägib, et Kaffa külas elas kord üks väike poiss Kaldi, kes karjatas kitsesid. Kord läks Kaldi nendega teele ning seikles metsas õhtuni. Siis hakkas kitsesid kokku ajama ning märkas, et üks on kadunud. Ta luges veel kord üle, kuid tulemus oli sama. Ta läks sügavale metsa kitse otsima ning leidis lõpuks kitse, kes kummalisel kombel üles alla hüppas ja tantsis. Kits oli söönud ühe puu küljest punaseid marju. Teised kitsed järgisid eksinud kitse eeskuju ning hakkasid samuti tantsima. Poiss arvas, et need marjad peavad olema maagilised. Ta võttis ja maitses ühte ning tundis kuidas jõud ja erksus temasse voolas. Tal tekkis tuju tantsida. Ta korjas imelisi marju ning viis külas asuva preestri juurde. Preester aga ei uskunud teda ning poiss lahkus. Üks munkadest, aga proovis punast marja ning tundis kuidas jõud ja erksus temasse voolas. Õhtul oli pikk tseremoonia plaanis, kus tavaliselt oli munkadel raske üleval püsida. Seekord olid aga kõik särasilmsed ja erksad. Preester uuris milles asi. Mungad olid söönud punaseid marju. Preester leidis, et need on saatanast ja põletas ära. Marjade põletamisel aga tekkis väga tugev ja meeldiv aroom. Kaffa külast leitud punaseid marju hakati hiljem nimetama kohviks. 

See on muidugi üks paljudest lugudest sellest, kuidas kohvi (bonna tähendab pruun) avastati. Algset kasutati kohviube pigem ravi eesmärkidel.  Kuigi kohvioad avastati Etioopias u 300 ad siis Etioopias hakati kohvi jooma alles 19.sajandil. Väga pikka aega peeti seda islamiusuliste joogiks (araabia maades levis kohvi joomine juba 11.sajandil, kohvi röstimine 13.sajandil) ning see oli Etioopia ortodoksse kiriku poolt keelatud. Täna on kohvi joomine väga populaarne ning ligi poole Etioopia kohvitoodangust tarbitakse kodumaal. Ligi pool kohvi ekspordist läheb Saksamaale ja Jaapanisse. Kahjuks on üheks suureks probleemiks metsade hävimine. Kunagi moodustasid metsad 35% maast, nüüd tänu raidele ja populatsiooni kasvule on metsadega kaetud ala taandunud 11%.

Kohvi kasvatatakse mitmel erineval viisil:

• Metsa kohvi: puudub farmerite poolne vahele segamine, kohvipuud kasvavad nii nagu kasvavad ja neilt korjatakse vilju.
• Pool-metsa kohvi: farmerid harvendavad metsas ning osalevad aktiivsemalt kohvi kasvatamises.
• Aia kohvi: kohvitaimi kasvatatakse oma aias. See on kõige enam levinud, ka produktiivsem kui eelnimetatud viisid.
• Istanduse kohvi: hetkel kasutatakse kohviistandusi vähem aga nende arvukus kasvab.

Oktoobrikuus korjatakse kohvimarjad, siis kuivatatakse marjad päikese käes. Seejärel viiakse pesemiskohtadesse, kus marjade viljaliha eemaldatakse ja järele jäänud kohvioad kuivatatakse taas päikese käes. Viimasena röstitakse.

Kohvijoomisega seostub kohvitseremoonia, aga sellest hiljem. Üldiselt on kohvi tegemine naiste töö, kui tüdruk saab kümne aastaseks siis talle õpetatakse, kuidas kohvi teha ja serveerida.

Piazza ja Entoto

Eelmisel nädala kolisin neljandat korda, loodetavasti ka viimast korda. Eelmine elukoht oli küll kena, aga paraku ostus transport väga keerukaks ja meil kulus igapäev päris palju aega, et tööle jõuda ja tagasi minek oli veelgi hullem. Juhuslikult leidsime uue koha, maja kus elab palju erinevaid tudengid, vabatahtlikke jt. Põnev ja kirju seltskond ja asukoht on palju lähemal. 

Õhtune lõke ja St George (hea kohalik õlu)

Eelmisel nädalavahetuse veetsime Addis Ababas. Laupäeva hommik oli eriti kena ja päikeseline, paraku võttis kõigile peale reedest lõkkeõhtut kaua aega, et end koguda ja linna peale minna, nii et jõudsime Piazzale enam-vähem siis kui sadama hakkas :) Raske on ikka eestlane olla (või siis lihtsalt mina olla), käsin nurgast nurka juba vähemalt paar tundi, et utsitada inimesi saapad jalga panema … aga siin on kõik väga „slow motion“. Siiski õnnestus meil lõunaks Piazzale jõuda ning seal pildistamas ja turisti mängimas käija. Piazza linnajagu on üks paljudest pealinna nö rajoonidest. Piazza on osalt itaallaste poolt ehitatud ja kannab seetõttu ka Piazza nime (kuigi antud loogika ei pea alati paika nt on siin ka piirkond nimega Mexico, aga minu teada ei ole sellel midagi tegemist Mehhiko ega mehhiklastega). Itaallaste okupatsioon aastatel 1936-41 ainus võõrvõimu periood Etioopia ajaloos. Erinevalt teistest Aafrika riikidest ei ole Etioopiat kunagi koloniseeritud. 

Itaallaste ajast on aga maha jäänud kena linnajagu ja mõju on kuuldavasti näha ka teistes linnades. Kahjuks aga on paljud hooned ripakile jäetud ning hoolitsemata. Piazza oli kunagi ka üks populaarsemaid ja trendikamaid linnajagusid (nüüdseks on keskus ja trendikohad nihkunud mujale). Seal asub üks tähtsamaid kirikuid „Saint George Cathedral“, ning katedraali juures on ka muuseum, mida võib huvi korral külastada. Muuseumi piletiga saab ka kirikusse siseneda, muidu paraku sisse ei pääse. Ma pole siiani kohanud ühtegi kirikut kuhu saaks tasuta sisse. See tundub mulle ülikummastav, kuna juurdepääs Jumala juurde peaks ju olema vaba kõigile. Mitte viis raha teenimiseks, eriti välismaalaste pealt, kuna paljudes kohtades on sissepääsu tasu etiooplastele ka, aga viis korda väiksem kui välismaalasele. 

Piazzat külastades ei saa ka mööda vaadata pizzast. Sõin seal ühe väga maitsva pizza! Arhidektuuri mõttes on siin huvitavamaid maju kui mujal.

Samuti asub siin üks vanimaid hotelle Taitu, mille juures on ka jazz klubi. 

Lisaks avastasime huvitava lokaali nimega „Train club“, kus käivad paarikesed, kes mujal kohtuda ei saa nt kodus ei lubata või muudel põhjustel. Kõrged puust istmed on nagu rongis, rivina üksteise järel, klubis on pime ja ilmselt on see koht, kuhu tullakse kui ei taheta saada nähtud. Addis Ababas pidavat olema ka nö paarikeste majakesi st sammu edasi tegevaid lokaale, kus on tõesti väikesed majakesed paarikestele ning kus ilmselt minnakse kaugemale kui musitamine.

Pühapäeval oli plaanis minna Entoto mägedesse. Ärkasin vara, et kohe hommikul teele asuda, aga vihma aina sadas ja sadas. Lõpuks lõuna paiku jäi vihm üle ning peale lõunasööki asusime teele. Entoto mäed kõrguvad kuni 3100 m merepinnast ning sinna jõudmine võttis omajagu aega. Lõpuks marsast maha saades tervitas meid karge ja värske õhk, mis oli väga heaks vahelduseks pealinna mürale ja autoheitgaasidele. Paraku aga oli kogu mägi laskunud tihedasse udusse ning seega suurepärane vaade, mis peaks Entotost olema Addis Abebale jäi meil nägemata. Siiski pakkus ka udusse mattunud mets ja mägine maastik esteetiliselt nauditavat vaatemängu. Leidseim otse mäenõlvakul ka koha kus pakuti kohvi ja snäkke ning istusime seal udus ja jõime kohvi.