Bahir Dar ja Blue Nile Falls

Meie töö on nüüdseks otsa saanud ja naudime viimaseid nädalaid ringi reisides. Reede hommikul kell neli oli äratus ning kell 5.30 lahkus buss Bahir Dar-i poole. Vaade oli kohati hingemattev, mäed ja looklev tee selle pervel. Tee ääres jooksvad babuunid (ahvid). Kuigi bussireis kestis 10h oli vähemalt aknast välja vaadata äärmiselt põnev. Bussis nagu eelmiste kogemuste põhjal karta oli näidati mitte just kõrge kvaliteedilist kohalikku filmi ning kõlas üpris valju traditsiooniline muusika. Mitte, et mul midagi kohaliku kultuuri vastu oleks, vastupidi, aga kell kuus hommikul oleksin pigem vaikuse valinud.

Liikuva bussi aknast oli raske neid tabada.

Kella nelja paiku jõudsime kohale. Kena linnake ja jällegi meeldivalt soe. Tegelikult ikka lausa palav. Kraade ei tea, aga tundub küll, et kohati on u 35 kraadi sooja. Ilmastiku järgi on kõik muud kohad pealinnast, kus meie suurema osa oma ajast veetsime, paremad. Siin saan jällegi suve nautida ja loodan väga et järgnevad päevad on samasugused, siis saan väheke päikest põue enne kui Eesti sügisesse ja talve naasen. Kohalikud küll käivad sellise ilmaga vihma alias päikesevarjuga, samal ajal kui meie koorime end paljaks et päikest saada. Teisalt nemad on ka ju juba meeldivalt pruunid meie mitte!

Bahir Dar asub Etioopia suurima järve Tana (3500 km2) ääres. Linna tänavatel on kenad palmipuude alleed ja liiklus käib pigem Bajaj-ide kui matsade ja bussidega. Kõik tundub olevat jalutamiskaugusel. Bahir Dar on kena kuurortlinnake, kus järve ääres peesitada ja naudelda. Linn on kena, suhteliselt puhas ja võrreldes Addis Ababaga ka muidugi odavam, söögid jne. Järvel asub mitmeid saarekesi, kuhu saab paadireisi teha ning saartel asuvaid kloostreid (suurem osa pärineb 13-14 sajandist) külastada.

Peatänaval oli palju lahedaid pinke. Näide üks.

Kohalikud kasutavad järvel liikumiseks ja kalapüügiks bambusest tehtud paate.

 

Pingid, näide 2.

Reede pärastlõuna ja laupäeva veetsime lihtsalt linnas ringi käies, ronisime mingi mäe otsa, kust oli kena vaade linnale, külastasime turgu ja ostsime mõningaid suveniire jms. õhtul käisime traditsioonilises klubis, kus lauldi ja tantsiti traditsioonilisi laule ja tantse – õlatants. See on täiesti uskumatu, kuidas nad oma keha liigutada suudavad. Paraku ei ole ma seni seda filminud, ga kellel huvi leiab youtubeist otsinguga "shoulder dance ethiopia" ilmselt palju näiteid.

Restoranis püüti ka publikud kaasa haarata ja kes soovis võis lavale tantsima minna. Paraku näeb välismaalaste ülatants üpris naljakas ja kohmakas välja, aga proovida tasub kindlasti. See on tegelikult üpris raske töö ennast tükk aega nõnda liigutada.

Pühapäeva hommikul seadsime sammud Blue Nile Falls´i juurde ehk sinise niiluse joad. Sõit sinna Bahir Darist kestab umbes tunnikese. Pikem retk jõe  läheduses kestab umbes 2 h, aga võib teha ka lühema matka ja koheselt juga vaatama minna. Ilm oli metsikult palav, seega oli joa juurde jõudmine mõnus vaheldus, kuna isegi kui päris lähedale ei lähe oled nagu dušhi all käinud, sest veepritsmed joast jõuavad sinuni ka 100 meetri kauguselt (ma oletan, et see võis nii palu olla). Tee joa juurde oli väga mudane, seega ma päris lähedale ei läinud, mu punased tennised olid nagunii juba pruuniks värvunud. Aga hea ärivaisuga kohalikud pakkusid abi jalanõude puhastamisel ja ka sinu abistamisel läbi muda.

Tagasiteel ületades jõge paadiga nägime jõeääres krokodilli. Tundus, et ka kohalikud ise olid üpris üllatunud, kuna nad sõitsid paadiga tagasi, et krokodilli lähemalt silmitseda. Aga võis olla ka, et seda tehti turistide lõbustuseks.

Õhtul jalutasime veel Tana järve ääres ringi, nägime kohvipuud ja banaanipuud.

Ja meie jalutuskäigul saatsid meid kolm toredat tüdrukut.

Õhtustasime kohalikus restoranis järve ääres, jõime meeveini Tej ning seadsime oma vaimud valmis järgmiseks vallutuseks. Esmaspäeval Gonder.

Meskel

26. -27. septembril tähistatakse ühte suurimat Etioopia ortodoksse kiriku püha nimega Meskel, risti leidmise püha (Finding the Cross). Püha peetakse kuninganna Helena ja tema avastuse, Kristuse risti paiga leidmise, mälestuseks. Legend räägib, et rist, millele Kristus oli naelutatud avastati aastal 326 kuninganna Helena poolt. Ta püüdis risti leida ning süütas lõkke, taeva poole tõusis tossu ja ta avastas koha kuhu rist oli maetud. Natuke sarnaneb see meie jaanipäevaga, kuna igal pool süüdatakse lõkkeid ning inimesed kogunevad lõkke juurde, lisaks preestrid laulavad ja inimesed süütavad õhtul küünlaid. Kui lõkke kukub paremale poole saabub hea aasta, kui vasakule siis halb. Samuti om püha  seotud nn talve lõpuga, peale Meskel´it peaks vihma periood lõppema ning algab kuiv periood ehk suvi. Meskel tähendab lille ning pajuski ehitakse tähtpäeval ristid lilledega.

Tegemist on ka riikliku pühaga, mida tähistatakse igal pool. Kella kuue paiku asusime Addis Aababs teele Meskel´i platsile, et ühineda tähtpäeva pidustustega. Rahvast oli palju ning enne platsile pääsemist otsiti kõik inimesed läbi. Vaade oli päris kena, inimesed seisid küünaldega ning kui pimedaks läks siis oli vaade veelgi ägedam. Naistel on kombeks (kuigi see traditsioon hakkab hääbuma) kanda traditsioonilist valget salli ja/või üleni traditsioonilisi rõivaid nt valget kleiti, mida ääristab värviline muster. Platsi keskel oli suur lõke, mille ümber inimesed kogunesid ja kõlasid usulised tradistisoonilsied laulud. 

EWEA

Ilmselt oleks see pidanud olema esimene postitus, aga mis seal ikka. EWEA on siis mind/meid vastuvõttev organisatsioon Ethiopian Women Exporters´ Association. Antud organisatsioon juhendab ja abistab kohalikke naisettevõtjaid. Kuigi tegemist on eksportijate assotsiatsiooniga ei ekspordi kõik sinna kuuluvad ettevõtted. Vähemalt mitte veel, aga nende plaan on edaspidi eksportima hakata. 

EWEA loodi aastal 2000 ja hetkeseisuga on neil 52 liiget, kõik naisettevõtjad; kõige rohkem on nende seas tekstiiliga tegelevad ettevõtteid (sallid, riided, padjapüürid, laudlinad jne), aga on ka ehteid, keraamikat, muidugi kohvi ja muid. Ettevõtjad, kellega ma olen kohtunud on suuresti üpris edukad ning on juba tegutsenud päris kaua, aga on ka äsja alustanuid. On väga väikeseid ettevõtteid aga ka suuri, kus töötab ligi 500 inimest. Osad neist tegelevad peale oma ettevõtte edendamisega ka kogukonna abistamiseg, koolitades maapiirkonnas nt naisi ja andes neile tööd kohvi tootmises või ka abistades nt prostituute või endisi vange neid koolitades ja oma ettevõtes tööd andes. 

EWEA pakub siis ettevõtjatele tuge, et leida vastavad turud, täita igasuguseid bürokraatia leiutisi, et nt eksporti alustada, pakkudes koolitusi ja nõustamist ettevõtte majandamise ja rahalistes küsimustes (laenude saamine jne) ja ka tuge turunduse alal. Paraku on EWEA võimekus väike, kuna neil ei ole piisavalt inimressursse, meie boss Workaferahu teeb pea kõike ise. Büroos töötabki ainult kaks inimest meie boss Workaferahu ja sekretär, kelle tööst ma seni pole aru saanud. Ta on väga tore ja abiks kohvi ja tee toomisel, aga ma ei tea, mida ta päevad läbi teeb, mängib kaarte võib-olla. Ilmselt on siin küsimus ka sellest, et talle ei anta palju ülesandeid, mida teha. Ei tea. Aga igal juhul oleks EWEA-l rohkem inimtööjõudu vaja, kedagi kes näiteks tegeleks turunduse ja kommunikatsiooni poolega ja suudaks ka online poe avada, mida meie tänu erinevatele probleemidele teha ei jõudnud ja ka ei oleks saanud, kuna paljud asjad nt õiguslik pool ja Paypal konto avamine asutusele, et saaks üldse midagi müüja ei ole meie kätes.

EWEA teeb koostööd ka paljude ministeeriumitega ning teiste ühenduste ja assotsiatsioonidega, samuti vähesel määral saavad nad rahastus mujalt. Suurem osa aga tuleb liikmetasudest, mis paraku on väga väike summa ning vähemalt osad, päris rikkad naisettevõtjad võiksid assotsiatsiooni rohkem toetada, sest hetkel on see minimaalne summa, et väikest palka maksta kahele töötajale ja bürood ülal pidada, aga et inimesi juurde võtta ja sedasi ka paremaid teenuseid naisettevõtjatele pakkuda, selleks raha ei jätku. Seega panimegi ette, et nt järgmiste GLENide ülesanne võiks olla finantsplaani koostamine EWEAle, et tagada jätkusuutlikkus ning et rahalisi vahendeid oleks rohkem. Hetkel neil sellist plaani ei ole, mis ilmselt on ka üheks suureks probleemiks. Samuti on puudulik kommunikatsioon assotsiatsiooni ja liikmete vahel, liikmed ilmselt ei teagi kui palju asju Workaferahu teeb, kuna ta ei teavita sellest kedagi. Püüdsime sisse seada uudiskirja, kunagi see toimis, aga siis lakaks olemast. Leidsime ka kohaliku noormehe kes oleks nõus seda tegema, alguses ka ilma tasuta, aga kõik suubus kuidagi kiirelt. Tundus, et Workaferahu, kuigi nõus antud ideega, ei suutnud piisavalt sisendit anda, et uudiskirja teha. Ja ilma sisuta pole midagi teha. Ei tea jällegi milles siin probleem oli. Kahjuks paljud asjad liiguvad Etioopias väga aeglaselt ning sellest tulenevalt pean tunnistama, et minu hinnangul ei olnud meie panus just hiiglama suur. Hindasime EWEA kodulehte ning andsime oma hinnangud restruktureerimiseks, koostasime visiooni online poe jaoks ning saime teada, et tehniliselt on see igati võimalik. Tegime mõningaid muudatusi nende kodulehel, mida saime ise teha ja aitasime assotsiatsiooni jooksvates asjades, mõnede tabelite ja promo materjalide koostamine. Tegin ka väikese videoklipi sellest mida EWEA teeb: https://vimeo.com/75472082

Lisaks tegin fotosid ettevõtjate toodetest ja aitasime Facebooki lehti, kas uuendada või luua ning jällegi asutuse promo materjalide - brošüüride või hinnalipikute koostamisel. Kõik olid väga tänulikud, kuid siiski usun, et oleksime suutnud rohkem teha, kui meie töö oleks olnud rohkem etteplaneeritud, struktureeritud, kui ei oleks pidanud lihtsalt palju ootama teiste järele, et saaks lõpuks midagi ka ära teha. Aga noh, eks see hoopis teistsugune tempo oli ette teada.

Kokkuvõttes oli töö EWEA juures siiski ka tore, saime palju teada kohalike ettevõtete kohta ja just naisettevõtjate kohta, millised on raskused eksportimisel ja ka nt fair trade sertifikaatide hankimisel. Samuti koostöö minu partneri Florianiga oli väga hea, meil polnud mingeid probleeme (loodame, et ka viimased nädalad kulgevad nii) ja meie boss Workaferahu on ülitore ja meeldiv inimene ning väga abivalmis. Käisime ka tal külas ning kohtusime tema abikaasa ja kahe armsa lapsega.

Vasakult meie boss Workaferahu, siis Valeria USAst (ta oli lihtsalt huvitatud ettevõttetest jm Etioopias), minu kolleeg Flo ning siis Workaferahu armasad lapsed ja abikaasa.

Loodan südamest, et EWEA-l ja naisettevõtjatel Etioopias läheb edaspidi veelgi paremini ning et EWEA suudab oma plaanid teoks teha, rohkem rahalisi vahendeid leida ning kasvada ja tulevikus rohkem naisettevõtjaid abistada, kas ettevõtte alustamisel või ekspordi alustamisel. Nende tegevus ning näited edukatest naisettevõtjatest innustavad kindlasti paljusid kohalikke naisi oma ettevõtete alustamisel ning näitab et tüdrukute roll ei pea olema ainult kodus laste juures, vaid on paljugi muid eneseteostusviise.

Hommikusöök. Toidust vol 2. Täiendatud

Alguses sõin paljuski hommikusöögiks omletti ehk pigem võileiba omlettiga või ka munaputru. Samuti puuvilju või mõnusat värsket pressitud mahla.

Aga leidub ka traditsioonilisi hommikusööke. 

Fatira. Lavaši sarnane leib munaga.

Melewah. Sama leib meega. Minu lemmik.

Ful. Vürtsine kikerherne ja maisi ja tomati mass leivaga.

Lisaks saab tellida spetsiaalset Fulli ehk tavapärasele vegan toidule on lisatud munapuder ja kõrvale saab ka hapukoort. See on ka täitsa nämma variant.

Veel süüakse ka injerat hommikusöögiks aga seda ma pole proovinud, kui palju sa ikka seda injerat päevas süüa jõuda.

Lisaks:

Sarnaneb natuke mannapudrule, keskel vürtsikas kaste. Suhteliselt kummaline asi nii hommiku kui muidu söögiks. Ma teist korda ei katsetaks.

Shebsheba. Samuti vürtsine hommikusöök, see on nagu lasagne vürtsise kastmega ja võiga.

Harar

Harar asub ligi 500 või enama kilomeetri kaugusel Addis Abebast ja bussireis sinna kestab umbes 10 tundi. Tegemist on suuresti islami usuliste linnaga ning seda peetakse isegi neljandaks pühaks linnaks islami järgi ning kus on kokku umbes 82 možeed. Harar on tänu oma vanalinnale lisatud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Harar on rajatud 7ndal sajandil Yemeni immigrandi poolt, ning Harari vanalinn väärib külastamist. Vanalinna ümbritseb müür ning majad on tihti värvilised.

 

Veetsime linnas kolm meeldivat päev. Maastik on mägine ning ümberringi on palju rohelust erinevalt pealinnast. Vanalinn on täis kitsaid tänavaid ning värvilisi kivimaju. Mull igal juhul meeldis. Meeldis ka päike ja pruunistumine. Naised tänavatel olid väga värviliselt riides, traditsiooniliselt on näiteks pealinnas paljuski kombeks kanda valgeid salle, Hararis aga olid naised kirjud, triibulised, lillelised ja kõike muud. 

värvilised naised turul

Väga rikastav tänavapilt. Samuti võis tänavatel näha rohkem kui tavaliselt mehi istumas ja chewing chat st chat alias khat alias Catha edulis on taim, mida teatud riikides sh Etioopias kasutatakse erguti või võib ka öelda narkootikumina. Taimedelt korjatakse lehti ja neid näritakse. Protseduur on üpris pikk, sa pead lehti närima ja oma suus hoidma mitmeid tunde, et jõuda merkaanasse ehk saavutada efekti. Enamuses euroopa riikides on antud taime tarbimine keelatud, aga mõningates aafrika riikides ja ka nt Yemenis, kust see komme pärineb on tegemist igati legaalse tegevusega. Harar on chati poolest kuulus, kuna seal asuvad paljud chati farmid ja paljud inimesed töötavad seal. Uurides chati kohta avastasin, et iga teine töötas farmis või tundis kedagi, seega pakkumisi külastamiseks jagus. See tuli minu väikesele dokumentaalfilmi projektile kasuks.

Chati farm.

Chati lehed, mida näritakse. Valida tuleb väikesed ja noored lehed, suuremaid ei närita.

Värvilised Harari naised chati müümas.

Koosviibimine koos chatiga

Lisaks chatile ja vanalinnale on üheks Harari turismiatraktsiooniks ka hüäänide söötmine, nimelt kui mujal on vihased hüäänid siis seal on nad sõbralikud või siis koolitatud, et natuke snäkke saada.

Nagu näha ei ole hüäänid üldse hirmuäratavad, tegelikult tundus et nad kardavad inimesi rohkem kui inimesed neid. aga lahe kogemus siiski.

Ainuke kurb asi oli see, et paastumine, mis nt toimub vähemalt kolmapäeviti ja reedeti pigem etioopia ortodoksse usu järgijatele, seega muslimi linnas oli taimetoitlastel palju raskem toitu leida, aga jäime ellu!

Tagasisõit oli jällegi masendav. Tagasi sai ainult matsaga, kuna bussid pühade tõttu ei liikunud. Marsa pidi väljuma 12. Oli seal, istusime ja hakkasime sõitma aga kuni kella kolmeni tiirutas marsa Harari ümbruses ringi võttes peale pakke ja inimesi. Teekonda pealinna poole alustasime seega mitte vähem kui kolm tundi hiljem. Selline süsteem tundub suur ajaraiskamine. Peatusi tuli ka omajagu ette. Eriti oli mul kahju ühest briti turistist, kes oma naiivsuses samuti uskus, et marsa väljub kell 12,aga temal erinevalt meist oli rohkem kaalul, nimelt ta pidi samal õhtul lennukile jõudma. Lennuk väljus kell üks öösel, me jõudsime linna 20 minutit enne ühte. Reisides siin peab ilmselgelt arvesse võtma, et kallaajad ja nendest kinnipidamine ei ole sama, mis Euroopas.

Tagasisõit