Meie
töö on nüüdseks otsa saanud ja naudime viimaseid nädalaid ringi reisides. Reede
hommikul kell neli oli äratus ning kell 5.30 lahkus buss Bahir Dar-i poole.
Vaade oli kohati hingemattev, mäed ja looklev tee selle pervel. Tee ääres
jooksvad babuunid (ahvid).
Kuigi bussireis kestis 10h oli vähemalt aknast välja vaadata äärmiselt põnev.
Bussis nagu eelmiste kogemuste põhjal karta oli näidati mitte just kõrge
kvaliteedilist kohalikku filmi ning kõlas üpris valju traditsiooniline muusika.
Mitte, et mul midagi kohaliku kultuuri vastu oleks, vastupidi, aga kell kuus
hommikul oleksin pigem vaikuse valinud.
Liikuva bussi aknast oli raske neid tabada. |
Kella
nelja paiku jõudsime kohale. Kena linnake ja jällegi meeldivalt soe. Tegelikult
ikka lausa palav. Kraade ei tea, aga tundub küll, et kohati on u 35 kraadi
sooja. Ilmastiku järgi on kõik muud kohad pealinnast, kus meie suurema osa oma
ajast veetsime, paremad. Siin saan jällegi suve nautida ja loodan väga et
järgnevad päevad on samasugused, siis saan väheke päikest põue enne kui Eesti
sügisesse ja talve naasen. Kohalikud küll käivad sellise ilmaga vihma alias
päikesevarjuga, samal ajal kui meie koorime end paljaks et päikest saada.
Teisalt nemad on ka ju juba meeldivalt pruunid meie mitte!
Bahir
Dar asub Etioopia suurima järve Tana (3500 km2) ääres. Linna tänavatel on kenad
palmipuude alleed ja liiklus käib pigem Bajaj-ide kui matsade ja bussidega.
Kõik tundub olevat jalutamiskaugusel. Bahir Dar on kena kuurortlinnake, kus
järve ääres peesitada ja naudelda. Linn on kena, suhteliselt puhas ja võrreldes
Addis Ababaga ka muidugi odavam, söögid jne. Järvel asub mitmeid saarekesi,
kuhu saab paadireisi teha ning saartel asuvaid kloostreid (suurem osa pärineb
13-14 sajandist) külastada.
Peatänaval oli palju lahedaid pinke. Näide üks. |
Kohalikud kasutavad järvel liikumiseks ja kalapüügiks bambusest tehtud paate. |
Pingid, näide 2. |
Reede
pärastlõuna ja laupäeva veetsime lihtsalt linnas ringi käies, ronisime mingi
mäe otsa, kust oli kena vaade linnale, külastasime turgu ja ostsime mõningaid
suveniire jms. õhtul käisime traditsioonilises klubis, kus lauldi ja tantsiti
traditsioonilisi laule ja tantse – õlatants. See on täiesti uskumatu, kuidas
nad oma keha liigutada suudavad. Paraku ei ole ma seni seda filminud, ga kellel huvi leiab youtubeist otsinguga "shoulder dance ethiopia" ilmselt palju näiteid.
Restoranis püüti ka publikud kaasa haarata ja kes soovis võis lavale tantsima minna.
Paraku näeb välismaalaste ülatants üpris naljakas ja kohmakas välja, aga
proovida tasub kindlasti. See on tegelikult üpris raske töö ennast tükk aega
nõnda liigutada.
Pühapäeva
hommikul seadsime sammud Blue Nile Falls´i juurde ehk sinise niiluse joad. Sõit
sinna Bahir Darist kestab umbes tunnikese. Pikem retk jõe läheduses kestab umbes 2 h, aga võib teha ka
lühema matka ja koheselt juga vaatama minna. Ilm oli metsikult palav, seega oli
joa juurde jõudmine mõnus vaheldus, kuna isegi kui päris lähedale ei lähe oled
nagu dušhi all käinud, sest veepritsmed joast jõuavad sinuni ka 100 meetri
kauguselt (ma oletan, et see võis nii palu olla). Tee joa juurde oli väga
mudane, seega ma päris lähedale ei läinud, mu punased tennised olid nagunii
juba pruuniks värvunud. Aga hea ärivaisuga kohalikud pakkusid abi jalanõude
puhastamisel ja ka sinu abistamisel läbi muda.
Tagasiteel
ületades jõge paadiga nägime jõeääres krokodilli. Tundus, et ka kohalikud ise
olid üpris üllatunud, kuna nad sõitsid paadiga tagasi, et krokodilli lähemalt
silmitseda. Aga võis olla ka, et seda tehti turistide lõbustuseks.
Õhtul
jalutasime veel Tana järve ääres ringi, nägime kohvipuud ja banaanipuud.
Ja meie jalutuskäigul saatsid meid kolm toredat tüdrukut. |
Õhtustasime
kohalikus restoranis järve ääres, jõime meeveini Tej ning seadsime oma vaimud
valmis järgmiseks vallutuseks. Esmaspäeval Gonder.