Lühike peatus Mekeles

Peale ajalooliselt rikast Aksumit liikusime edasi Mekelesse. Mekele on üpris suur linn, samas pealinnast meeldivamalt väiksem. Mekele ei hiilga eriti vaatamisväärsustega, suurem osa turiste peatub seal ainult selleks, et oodata oma reisi Danakili kõrbesse (Danakil Depression), mis on (kui ma ei eksi) maailma kuumem koht. Oleksin väga tahtnud sinna minna, kuna pildid mida olen näinud ja lood, mida olen kuulnud, on vapustavad. Danakil tundub olevat väga eriline koht, aga sinna minemiseks on vaja palju pappi. Kuna tegemist on ka väga eraldatud ja mõnevõrra ohtliku kohaga, siis peab esmalt taotlema luba sinna minemiseks ja siis peab sul olema umbes kaks keepi, üks täis turvamehi ja teine täis reisimoona, kuna ilmselgelt ei ole see koht, kus poode leidub. Seega paraku jääb see minu järgmiseks korraks nagu ka Simien mäed jm kohad, mis külastamata jäid.

Mekele meenutas paljuski Addis Abebat, oli tunne et oled jällegi linnas, aga õnneks mitte nii suures ja kaootilises linnas nagu Etioopia pealinn seda on. Pean tõesti tunnistama, et kõik muud linnad, mida olen siin külastanud on mulle rohkem meeldinud kui pealinn. Mekele on meeldiv linn, kus sarnaselt pealinnale on rohkem võimalusi nii söögi kui ööbimise jm poolest. Esimest korda nägin, et linnas oli lõbustuspark :)

Ma eriti palju pilte ei teinud, siit aga mõned üksikud klõpsud:

Kas sooviksid sellise mootorratta taksoga sõita?

Juba aksumis nägin mõnel baaril sellist silti, rõõmus kondoom ... vb püüavad nad inimestele vihjata, et kasutage kondoome, sest inimesi on siin rohkem kui majandus toita suudab, ei tea, aga igal juhul naljakas silt.

Mekele oli aga lühike peatus enne kui meie vapper reisikolmik lahku läks. Floriani sõber, kes meiega reisis pidi tagasi Addis Abebasse sõitma, et sealt tagasi kodumaale lennata, Florian otsustas oma viimased päevad ühe väikese järve ääres veeta ja logeleda ja mina otsustasin külastada Lalibelat. Seega veetsime ühe päeva toredalt mitte midagi tehes Mekeles ja läksime kõik oma rada edasi. Hommikul läksime koos Florianiga ühele bussile ning esimesed neli tundi loksusime koos kuulates traditsiooniks saanud Harry Potteri audioraamatut. Woldias läksin mina maha, et hüpata järgmisele bussile Lalibelasse. See kõik tomis suhteliselt valutult (kuigi ma pidin maksma rohkem kui kõik teised tavalised inimesed ja selleks, et minu kotti bussikatusele vinnata taheti kummalisel kombel jällegi raha saada), mul oli hea meel, et jõudsin bussivahetus kohta umbes poole kaheteist paiku, kuna viimased bussid Lalibelasse lahkuvad keskpäeva paiku ja tee sinna on pikk. Noh, see oli üpris-üpris pikk, võrreldav loksumisega Aksumisse. Bussid siin ei liigu ka eriti kiirelt, ühelt poolt kuna teed on mägised ja teatud kõrgusel mootori võimusus väheneb, teisalt ei ole nende masinate mootorid nagunii kuigi võimsad. Lõpuks umbes kella 20 paiku jõudsin kohale, kaugeltki ja pimedas oli vaade kena, mägisel maal kumavad valgused meenutasid mulle kunagist öist saabumist Tbilisisse. Käisin õhtupoolikul läbi neli hostelit et leida normaalne ööbimiskoht, normaalne hinna ja ka tingimuste poolest. Lõpuks, kui mu närvid juba läbi olid, ja neljandas kohas ka liiga palju raha küsiti, nõustus administraator hinda alandama, ja ma sain rahus ma rännakud selleks ööks lõpetada. Lalibela kui üks turistide peamisi atraktsioone, on paraku kallis lõbu ja turistide sissevool ajab igal pool hinnad ülesse.

Lalibela to be continued …