Monday, July 29, 2013

Interneedus



Peale internetiputkade, kus oma arvutit enamasti kasutada ei saa ning kus ühendus pole alati kõige parem, olin eelnevatelt vabatahtlikelt kuulnud, et hotellides saab fuajees istuda ja tasuta wifit nautida. Otsisin üles hotelli „Intercontinental“, kuna olin kuulnud, et seda hotelli on varasemalt netis olemiseks kasutatud. Välisustel oli turvameeskond ning oma kott tuli nagu lennujaamas läbi lindi lasta. Minu ees avanes teine maailm. Särav puhas fuajee koos kõrgklassi turistidega, istusin punasest sametist toolidele, tellisin endale kohvi ning avasin arvuti. Paraku pidi internetiks sisestama toa numbri ja koodi. Minule, kes ma tuba siin uhkes hotellis ei omanud, maksis internet tunnis 80 birri, mis on ala 3 euri (muidu on tunnihind ca 10 birri). Ma otsustasin lihtsalt kohvi juua ja fuajee plasma telerist uudiseid vaadata. Midagi väga toredat teada ei saanud, kõik uudised olid terroriaktidest. Lõpetasin oma kohvi, maksin selle eest vähemalt kolm korda rohkem kui igas kohalikus kohvikus, kasutasin võimalust külastada üliilusat tualettruumi (ilmselt peatselt säärsesse ei satu) ja astusin tagasi tolmusele tänavale. Ainuke hea asi selle hotelli juures oli see, et seal on pangautomaadid, ma arvan, et kui tulevikus on vaja raha välja võtta siis lähen sinna. Turvalisem kui tänaval.

Kontrastid on siin meelutud. Nagu ka antud hotell kui maailm maailmas näitas. Väikeste uberike taustal terendavad klaasmajad. Kohati näib, et keskklassi ei eksisteeri, on kas väga vaesed või väga rikkad inimesed. Kas tõelised parsad või ülikallid autod. Kas uhked ülikonnad või lõhkised kaltsud.
Teisel pool teed märkasin veel ühte hotelli, mis polnud küll nii uhke kui Intercontinental, aga otsustasin proovida. Minu üllatuseks lasti mul seal istuda ja täitsa tasuta netis surfata. Paaril korral läks küll elekter ära, aga üldiselt oli ühendus hea ning täitsa tasuta.

Üldiselt leidub veel hotelle ja kohvikuid, kus on wireless, aga mitte alati ei pruugi see töötada ja kohati on väga aeglane (nt püüdsin videot üles laadida, aga mu kannatus katkes enne kui see õnnestus). Teisalt on siiski omajagu võimalusi ja ka kontoris on meil nüüd netipulk (mis on küll üpris aeglane). Ilmselt ei olegi vaja kogu aeg seda interneedust taluda.

Ishee (hästi, ok, ka vastus viisakus küsimusele how do you do)

Tuesday, July 23, 2013

Palju Õnne!



Täpselt nädal aega tagasi sain ma 7 aastat nooremaks. Seda ei juhtu mitte iga päev. Nii, et palju õnne mulle noorenemise puhul! Ma ei kasutanud selleks kortsuvastast kreemi ega ilulõikust. Ma lihtsalt tulin Etioopiasse, kus on kasutusel Ge'ez kalender, mille järgi on hetkel aasta 2005. Kümnetunnise lennuga kaotasin seitse aastat.

Ehk, et ma olen nüüd kõigest 21 aastane!! Õnneks piisavalt vana juba, et baaris käija, aga alles oma kahekümnendate alguses. Alles mõned aastad peale keskkooli. 

Paneb mõtlema … mis oli siis kui aasta oli kaks tuhat viis? Ma olin siis Erasmusega Itaalias. See oli mu esimene äraolek, üksiolek, esimene suur seiklus. Nüüd siis seitse aastat hiljem, taaskord tundmatuga kohtumas.

Aga ikkagi. 21! Tähistamiseks käisime ühes katuse restoranis. Siit mõned vaated linnale.






Nädalavahetus omapead



Reedel peale tööd külastasin Etioopia riikliku muuseumi, kus muuhulgas olid välja pandud ka Lucy (3,5 milj aastat vanad) ehk esimese inimese eelkäija säilmed. Muuseum andis põneva ülevaate inimese evolutsioonist kuni tänapäevani. Peale vanade säilmete oli seal ka traditsioonilise kultuuri esemeid (sõjarelvad, muusikariistad, riided, tööriistad jms) ning näiteid Etioopia kunstist. Mõned mulle meeldinud pildid:


Siiani olen suures osas ringi liikunud töökaaslaste seltsis. Nad on väga abivalmid ja näitavad ning seletavad. Aga olen reisides selgeks saanud, et asjadest hakkad aru saama siis, kui esimesed tiirud omapead teed. Laupäeva hommikusöögiks sõin suuri šokolaadi pirukaid, mida kohalikust pagariärist olin leidnud. Soolaseid pirukaid polnud. Jõin ühe kohvi ja asusin teele. Ega ma täpselt ei teadnud, kuhu ma teel olen. Ekslesin niisama mööda tänavaid ringi.



 Ka mõned ülevalgustatud pildid :)

 Ja siis jälle normaalsed :)



Varsti aga lähenes mulle monumendi valvur (kummaline kas pole) ja keelas pilte teha. Olen aru saanud, et ka valitsushoonete juures on keelatud pildistada. Valvurid võivad mõni kord isegi tulla ja võtta fotoka ning pildid ära kustutada. Ka tähtsate monumentide ja hoonete läheduses on parem mitte fotosid teha, isegi kui sa konkreetselt keelatud hoonet ei pildista.

Jõudsin äärmiselt ilusa Selassie kiriku juurde, üks vanimaid kirikuid Addis Abebas.




Siin pidi olema video mõtlevast kilpkonnast, aga kuna selle laadimine võttis terve igaviku aega, lisasin lihtsalt pildi. Oleksin sellele vennale peaaegu otsa astunud, kuna mulle näis, et tegemist on kujuga, nii nagu kiriku juures olid ka lõvide kujud. Aga siis ta äkitselt liigutas pead. Õnneks lõvid ikka osutusid kujudeks.

Tagasi jalutades tekkis juba korraks hirm, et mul pole õrna aimugi, kus ma olen, aga puhtjuhuslikult sattusin lõpuks tuttavale tänavale. Ning tuttavalt tänavalt tagasi hosteli tuttavate kiisude juurde.


Friday, July 19, 2013

Veel esmamuljeid

Kolmapäeval oli mul vaba päev. Hommikust süües kohtusin kogemata kolme GLEN vabatahtlikuga: Marie, Veronika ja Markusega, kes veetsid Addis Abebas paar päeva. Nad ööbisid samas hostelis ning olid saabunud päev varem kui mina. Päev oli üllatavalt soe ja päikeseline (siin on hetkel talv), üpris tore on talvel T-särgi väel ringi jalutada. Otsustasime külastada suuruselt teist turgu Aafrikas – Merkatot. Ootasin suurt avatud turgu, aga siinne turg oli hoopis teistsugune. See oli nagu omaette linnajagu, kus kaubeldi erinevatel kitsastel kaubatänavatel. Tõesti väga kitsastel, need olid rohkem nagu käigud ja kaks inimest ei mahuks kõrvuti käima. Turul saab kõiksugu asju osta: lahedad olid vürtside ja toiduainete sektsioonid, muidugi ka kohvi osa. Tutvusin ka Etioopia juustuga, nägin nö taaskasutus turgu, kus naised küürisid ja puhastasid potte jms et neid läikivaks teha ja müüki panna, mehed müüsid igasugu juhtmeid ja mutreid, mille jaoks ma ei osanud klientuuri välja mõelda. Ja nad kannavad uskumatul hulgal asju peas. Saime endale ka sõbraliku mehe, kes näitas turul erinevaid kohti ja rääkis juurde, etteennustatavalt soovis ta muidugi tuuri lõpus väikest tasu oma teenuste eest. Me olime sellega juba arvestanud, aga 150 birri asemel maksime talle 50. Kavatsen sinna kindlasti tagasi minna, siis edastan ka pildimaterjali.

Seejärel külastasine kohalikku kirikut, käisime kohalikega koos söömas ja baaris. Niisiis esimene injera söödud. Esimene kord kätega söödud. Esimene etioopia õlu joodud. Esimene kohalik baar külastatud.

Üldiselt on aga kõik veel väga segadusse ajav. Kõnnin tundmatul maal. Orientatsioon on null. Kuidas kuhugi saada. Mis kui paju maksab. Mis on normaalne hind ja mis on hind minule. Täna hommikul tulin kontorisse, mis asub hostelist üpris kaugel. Siia tulemiseks oli vaja sõita kolme erineva marsaga. Marsapeatustel aga ei ole peatuse märke. Lihtsalt tuleb leida kohad, kus inimesed või matsad seisavad. Ei ole ka kellaaegu, millal marsad tulevad või millal nad peaksid kuhugi kohale jõudma. Ja ei ole ka marsa numbreid ja silte matsadel kohtadega, kuhu nad sõidavad. Marsas töötab lisaks juhile nö piletimüüja, kes muuhulgas marsa uksest välja kõõludes hüüab piirkonna nime, kuhu marsa sõidab. Nii asi töötabki.

Kontor on väike aga üpris hubane. Olen tööl olnud juba paar kolm tundi, aga senini ei ole midagi juhtunud, kohtusin paari inimesega ja rääkisin, kes ma olen, aga muud midagi. Istun ja kirjutan oma blogi ja vaatan, kuidas nad asju ajavad. Püüan olla vähem eestlane ja rohkem etiooplane. Iga asi omal ajal. Eks mul ongi vaja ju teile uusi blogi postitusi kirjutada J


PS: pildimaterjali hetkel eriti ei ole, kuna unustasin fotoka juhtme hostelisse, eks siis järgmised postitused tulevad pildirohkemad. 
PSPS: postitused tulevad hilinemisega st kirjutan need enne valmis ja siis kunagi kui netti saan postitan. E-riiki siin jah paraku veel pole, just m6ni minut tagasi käis kl6ps ja kogu nett kadus ära :))

Esimene päev

Tundub, et see kõik on olnud üks pikk päev. Ma saabusin üleeile, Workaferahu Kidane EWEAst tuli mulle lennujaama järgi koos lilledega. See oli väga tore. Lennujaama ees ootas tosin kollast taksot, kõigil taksojuhtidel olid seljas helehallid ülikonnad. Esimene vaidlus leidis ka kohe aset: taksojuht soovis topelt tasu, kuna ma olen välismaalane. Siin on häid inimesi ja halbu, nentis Workaferahu. Ma vastasin, et see on nii igal pool. Mis teha. Topelt tasu jäi taksojuhil siiski saamata. Ilmselt üksi tulles ei oleks mul see õnnestunud. Panin oma pagasi hostelisse ja läksin otse töökohtumisele „AGOA Consultive meeting“, mis oli küll sajakonna osalisega rohkem konverents kui töökohtumine. Seal ma siis olin: magamata, pesemata, oma punaste tennistega, samal ajal kui teised olid ülikondades. Kohtusin mitmete EWEA liikmetega ning kuigi peale pikka rännakut ja vahelejäänud ööd oli kohati raske kõrvu teritada, sain siiski oma esimesed olulised infokillud kätte.

Konverentsil räägiti Etioopia ekspordi võimalustest USA turule. Etioopia ja veel 40 Aafrika riiki kuuluvad USA toetusprogrammi AGOA. Kuigi Etioopia osa AGOA ekspordis on kasvanud ning eksporditavate kaupade nimekiri on mitmekesistunud, on see siiski alla ühe protsendi. Peamised ekspordiartiklid on tekstiili ja naha toote. Arutelu eesmärgiks oligi panna alus ja saada sisendit strateegilise plaani koostamiseks, kuidas AGOA võimalusi paremini ära kasutada. On vaja riigi poolset strateegilist planeerimist ollakse ühel meelel, samuti tuleb panustada erasektori oskuste ja võimekuse edendamisese, ka informatsiooni levitamisesse. Etioopia soov on mängida tugevamat rolli globaalses majanduses, olla atraktiivsemad partnerid USA-le ning meelitada investoreid. Selleks siis koostatakse erasektori ja avaliku sektori koostööl strateegia, millel oleks pikaajaline vaade ning reaalne kasu Etioopia ettevõtetele ning majandusele üldisemalt. AGOA lõppeb praeguse seisuga 2015 aastal, kui USA kongresse ei otsusta seda pikendada. Seega toimuvad kahe aasta jooksul tõsised diskussioonid, kuidas AGOA saaks olla kasulik mõlemale partnerile: USA-le ja Aafrika riikidele.

Kohal oli palju erinevaid avaliku ja erasektori esindajaid, kõnelesid: ATPC/UNECA direktor, USA suursaadik, Kaubandusministeeriumi ja Tööstuseministeeriumide esindajad, erinevate ettevõtete ja liitude esindajad jpt. ka EWEA esindaja Workaferahu Kidane oli kutsutud rääkima naisettevõtjate olukorrast ning väljakutsetest. Ta tõi välja, et põhilised murekohad on:
  • ·         Erinevad probleemid laenu saamisel (nt sooline ebavõrdne kohtlemine pankades);
  • ·         Strukturaalsed probleemid kapitali investeeringute saamisel või laenude tagasimaksmisel;
  • ·         Vähesed teadmised ettevõtjate seas;
  • ·         Pidevad muutused regulatsioonides, vähene läbipaistvus;
  • ·         Logistika probleemid (ekspordi ja impordi probleemid);
  • ·         Vähene koordineerimine ja informeerimine valitsusasutuste poolt;
  • ·         Vähene teadmine välismaistest võimalustest;

Esimeste muljete hulka kuulusid ka raha vahetamine mustal turul, kohaliku SIM-kaardi hankimine ja öö hostelis. Hostel on pisike, aiaga ümbritsetud, sisse saamiseks tuleb väljas värava taga koputada, kuni keegi avama tuleb. Jah, Radissonist on asi kaugel, aga koht on suhteliselt puhas ja inimesed on sõbralikud. Pesta saab sooja veega ja ustele on riputatud hoiatused välimaalaste jaoks erinevate petuskeemide kohta. Õhtu lõpetuseks vahtisin arvutist seriaali „Homeland“. 

Monday, July 15, 2013

Teel



Ma pikka sissejuhatust ei tee. Olen üks programmi GLEN vabatahtlikest ning jõuan peatselt oma sihtkohta: Addis Abebasse Etioopias. GLEN programmi koordineerib Eestis Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) ning programmi kohta saab lähemalt lugeda, kas AKÜ lehelt või GLENi ametlikult veebilehelt. 

Igal juhul olen minemas, olen teel. Minu teemaks on ettevõtlikud naised Addis Abebas ning vastuvõtvaks organisatsiooniks on Ethiopian Women Exporters´ Association. Koos ühe saksa noormehe Florianiga püüame naisettevõtjaid ühendavat organisatsiooni ning nende alla kuuluvaid naisettevõtjaid oma jõu ja nõuga abistada. Seejuures kindlasti ise õppides, kogedes ja arenedes.

Selleks, et edasi minna, tuleb astuda sammuke tagasi. Hetkel istun Stockholmi lennujaamas. Kui paremini ei teaks võiks arvata, et olen Viru Keskusesse ära eksinud. Siit saab kõike: ehteid, disainifirmade rõivad, kotte, tehnikat, nõusid, söögikohti on sama palju kui suvel vanalinnas ja inimesed sagivad poodlemise peatänavaid mööda ringi. Ainult transfer deski oli raske leida. Kõik (mitte vajalik) muu tuli palju kergemini kätte. Enne minu väravat oli passikontroll. Kuna kolm tundi on lennuni aega, küsis naine passikontrollis viisakalt: have you done your shopping? Tagasi ju Hilfigeri juurde ei saa.  Siin väikses eraldatud alas on tõesti palju vähem võimalusi kui eelnevas terminali osas. Tundub, et ainult üks söögikoht ja joogiaparaat. Ja mitte ühtegi poodi!

Ees ootab üheksa ja poole tunnine lend. Kohale jõuan kell 7 hommikul kohaliku ja ka Eesti aja järgi. Täpselt ei teagi, mida oodata linnas, kus elab poole rohkem inimesi kui Eestis ja mis asub meist umbes 5700 kilomeetri kaugusel, kus süüakse injera´t ja räägitakse amharic´ut.

Reisiärevus kaasneb vist iga reisiga või siis vähemalt sihtkohtadega, kus veel käinud ei ole. Teel tundmatusse. Hüpe turvatsoonist välja. Keegi, kelle nime ma ei mäleta ütles umbes nii: elu algab turvatsoonist väljaspool.

Ma soovin endale head reisi ja kõike head kodustele!