Veel esmamuljeid

Kolmapäeval oli mul vaba päev. Hommikust süües kohtusin kogemata kolme GLEN vabatahtlikuga: Marie, Veronika ja Markusega, kes veetsid Addis Abebas paar päeva. Nad ööbisid samas hostelis ning olid saabunud päev varem kui mina. Päev oli üllatavalt soe ja päikeseline (siin on hetkel talv), üpris tore on talvel T-särgi väel ringi jalutada. Otsustasime külastada suuruselt teist turgu Aafrikas – Merkatot. Ootasin suurt avatud turgu, aga siinne turg oli hoopis teistsugune. See oli nagu omaette linnajagu, kus kaubeldi erinevatel kitsastel kaubatänavatel. Tõesti väga kitsastel, need olid rohkem nagu käigud ja kaks inimest ei mahuks kõrvuti käima. Turul saab kõiksugu asju osta: lahedad olid vürtside ja toiduainete sektsioonid, muidugi ka kohvi osa. Tutvusin ka Etioopia juustuga, nägin nö taaskasutus turgu, kus naised küürisid ja puhastasid potte jms et neid läikivaks teha ja müüki panna, mehed müüsid igasugu juhtmeid ja mutreid, mille jaoks ma ei osanud klientuuri välja mõelda. Ja nad kannavad uskumatul hulgal asju peas. Saime endale ka sõbraliku mehe, kes näitas turul erinevaid kohti ja rääkis juurde, etteennustatavalt soovis ta muidugi tuuri lõpus väikest tasu oma teenuste eest. Me olime sellega juba arvestanud, aga 150 birri asemel maksime talle 50. Kavatsen sinna kindlasti tagasi minna, siis edastan ka pildimaterjali.

Seejärel külastasine kohalikku kirikut, käisime kohalikega koos söömas ja baaris. Niisiis esimene injera söödud. Esimene kord kätega söödud. Esimene etioopia õlu joodud. Esimene kohalik baar külastatud.

Üldiselt on aga kõik veel väga segadusse ajav. Kõnnin tundmatul maal. Orientatsioon on null. Kuidas kuhugi saada. Mis kui paju maksab. Mis on normaalne hind ja mis on hind minule. Täna hommikul tulin kontorisse, mis asub hostelist üpris kaugel. Siia tulemiseks oli vaja sõita kolme erineva marsaga. Marsapeatustel aga ei ole peatuse märke. Lihtsalt tuleb leida kohad, kus inimesed või matsad seisavad. Ei ole ka kellaaegu, millal marsad tulevad või millal nad peaksid kuhugi kohale jõudma. Ja ei ole ka marsa numbreid ja silte matsadel kohtadega, kuhu nad sõidavad. Marsas töötab lisaks juhile nö piletimüüja, kes muuhulgas marsa uksest välja kõõludes hüüab piirkonna nime, kuhu marsa sõidab. Nii asi töötabki.

Kontor on väike aga üpris hubane. Olen tööl olnud juba paar kolm tundi, aga senini ei ole midagi juhtunud, kohtusin paari inimesega ja rääkisin, kes ma olen, aga muud midagi. Istun ja kirjutan oma blogi ja vaatan, kuidas nad asju ajavad. Püüan olla vähem eestlane ja rohkem etiooplane. Iga asi omal ajal. Eks mul ongi vaja ju teile uusi blogi postitusi kirjutada J

PS: pildimaterjali hetkel eriti ei ole, kuna unustasin fotoka juhtme hostelisse, eks siis järgmised postitused tulevad pildirohkemad. 
PSPS: postitused tulevad hilinemisega st kirjutan need enne valmis ja siis kunagi kui netti saan postitan. E-riiki siin jah paraku veel pole, just m6ni minut tagasi käis kl6ps ja kogu nett kadus ära :))