Teel

Ma pikka sissejuhatust ei tee. Olen üks programmi GLEN vabatahtlikest ning jõuan peatselt oma sihtkohta: Addis Abebasse Etioopias. GLEN programmi koordineerib Eestis Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) ning programmi kohta saab lähemalt lugeda, kas AKÜ lehelt või GLENi ametlikult veebilehelt. 

Igal juhul olen minemas, olen teel. Minu teemaks on ettevõtlikud naised Addis Abebas ning vastuvõtvaks organisatsiooniks on Ethiopian Women Exporters´ Association. Koos ühe saksa noormehe Florianiga püüame naisettevõtjaid ühendavat organisatsiooni ning nende alla kuuluvaid naisettevõtjaid oma jõu ja nõuga abistada. Seejuures kindlasti ise õppides, kogedes ja arenedes.

Selleks, et edasi minna, tuleb astuda sammuke tagasi. Hetkel istun Stockholmi lennujaamas. Kui paremini ei teaks võiks arvata, et olen Viru Keskusesse ära eksinud. Siit saab kõike: ehteid, disainifirmade rõivad, kotte, tehnikat, nõusid, söögikohti on sama palju kui suvel vanalinnas ja inimesed sagivad poodlemise peatänavaid mööda ringi. Ainult transfer deski oli raske leida. Kõik (mitte vajalik) muu tuli palju kergemini kätte. Enne minu väravat oli passikontroll. Kuna kolm tundi on lennuni aega, küsis naine passikontrollis viisakalt: have you done your shopping? Tagasi ju Hilfigeri juurde ei saa.  Siin väikses eraldatud alas on tõesti palju vähem võimalusi kui eelnevas terminali osas. Tundub, et ainult üks söögikoht ja joogiaparaat. Ja mitte ühtegi poodi!

Ees ootab üheksa ja poole tunnine lend. Kohale jõuan kell 7 hommikul kohaliku ja ka Eesti aja järgi. Täpselt ei teagi, mida oodata linnas, kus elab poole rohkem inimesi kui Eestis ja mis asub meist umbes 5700 kilomeetri kaugusel, kus süüakse injera´t ja räägitakse amharic´ut.

Reisiärevus kaasneb vist iga reisiga või siis vähemalt sihtkohtadega, kus veel käinud ei ole. Teel tundmatusse. Hüpe turvatsoonist välja. Keegi, kelle nime ma ei mäleta ütles umbes nii: elu algab turvatsoonist väljaspool.

Ma soovin endale head reisi ja kõike head kodustele!