Kohe hakkame minema ...

Lõpuks üks päikesepaisteline päev Addis Ababas. Peale päikese ka vaba päev, kuna täna (loe: neljapäeval) on muslimite püha, kuna lõppeb ramadan. See peaks paljusid rõõmustama, ei pea enam paastuma :p, aga siin on palju pingeid õhus. Kuigi erinevad religioonid ja rahvused (Etioopias on üle 80 erineva etnilise grupi ja keele) elavad siin üpris rahulikult koos (vähemalt eemalseisjale tundub nii), siis on viimasel ajal olnud pingeid valitsuse ja muslimite vahel. Turistina seda tegelikult ei märka, aga kui kõrvad kikkis hoiad siis kuulde teistelt. Tundub, et pinged said alguse sellest, et muslimid soovisid teha oma panka aga valitsus on selle vastu. Etioopias ei ole muideks ka ühtegi välismaist panka, mis tekitab omamoodi probleeme. Aga ühesõnaga, valitsus ei soovi seda panka, kuna pole teada, kust selle raha tuleb Al Qaedast vms (see muidugi võib olla liialdus), aga ilmselt on küsimus ka kontrollis. Seega on toimunud rahutusi ja kuuldavasti lasti eelmisel reedel mitmeid protestijaid politsei poolt maha. Seega nüüd kus ramadan lõppeb ei tea keegi, mis toimuma hakkab. Võib-olla mitte midagi, aga võib-olla midagi.

Aga täna on päikesepaisteline päev ja pikk nädalavahetus. Seega otsustasime teha väikese reisi linnast välja. Algne plaan oli minna Awassasse ja Shashamanesse ca 275 km pealinnast. Hommik aga lagas hektiliselt, kuna mu partneril tekkis igasugu muid ideid: veeta ilus päev siin, kuna tavaöiselt ju päike ei paista ja milleks loksuda ilusal päeval viis tundi bussis. Makes sense. Aga ma polnud nõus. Siis tuli uus plaan minna Bahir Dar-i, mis on meist põhja pool ja u 10 h bussi sõidu kaugusel. Plaan oli alguses sõita 5 h Debre Markusesse, seal ringi vaadata ja siis edasi järgmisel hommikul 5 h Bahir Dari, mis asub Tana järve ääres, seal on ka Blue Nile Falls jne. ehk peaks olema väga kena koht. Ok, võtsime siis selle plaani, aga kui me lõpuks Addise bussijaama jõudsime selgus, et järgmine buss Debre Markusesse läheb alles järgmisel hommikul. Aga kohe–kohe oli lahkumas buss Awassasse, meie algsesse sihtpunkti. Seega otsustasime lõpuks selle kasuks.

Olin rõõmus, et vaid paari minuti pärast peaks buss väljuma. Florian vaatas pooltühjas bussis ringi ja ütles, et ega nad enne ei lähe kui buss täis on. Ma lootsin, et see on nali, aga 1 h hiljem, kui täistuubitud buss väljus, mõistsin oma naiivsust. Selles mõttes ei ole siin kellaaegu. Kuulsin, et natukese raha eest saab saata enda kohale bussi mõne poisi istuma ja sulle kohta hoidma, kuna vahel tuleb ilmselt ka kauem kui tund oodata. Teisalt ei oleks seal bussijaamas midagi eriti teha olnud. Bussijaam üldse oli väga lärmakas, hektiline, vali ja mitte kõige meeldivam koht kus olla. Pluss hoia oma asjadel silm peal, kui sinna satud.

Aga buss käivitas mootorit, just enne seda seisi minu akna alla üks noormees oma põit tühjendama. Ta ei jõudnud lõpetada, sest buss lihtsalt sõitis eest ära. Tänaval oma põie tühjendamine on siin tänu WC-de vähesele arvukusele ja mitte kõige kenamatele tingimustele suhteliselt tavaline asi. Vähemalt meeste seas :)

Lahkusime linnast. Juba aknast välja vaadates olin otsusega rahul, maastikku oli kena jälgida. Palju põldusid ja väga vähe puid. Kuna põllumajandus toidab enamust inimesi on suurem osa maast tehtud põldudeks, puid on vähe, rääkimata metsadest. See aga ei ole jätkusuutlik ja neil on ja tuleb suuri probleeme, et nad k6ik puud maha v6tavad. Kahjuks seda väga paljud ei mõista. Kunagi moodustasid metsad 35% maast, nüüd tänu deforestation (mulle ei meenu hetkel eesti keelne vaste) ja populatsiooni kasvule on metsadega kaetud ala taandunud 11% või isegi alla selle.

Kui buss väikelinnades peatus tormasid busse ootavad poisid ja tüdrukud bussi akende juurde, et reisijatele saia, vett ja limonaadi müüa. Esimesed 3h loksusin üpris õndsas meeleolus, siis aga hakkasin juba kerget kärsitust tundma. Bussis oli meeletult palav ja üpris kitsas. Kuigi pidin õnne tänama, et mul pole nii pikad jalad kui Florianil, kellel oli istmete vahele ära mahtumine palju keerukam ja ilmselt ka miljon korda ebamugavam sõit. Seega on vahelgi hea kämbu olla.