Awassa

Kell oli pool üheksa õhtul kui me lõpuks Awassasse jõudsime. Olime sõitnud viis ja pool tundi. Aga meid tervitas soe suve õhk, nagu Eestis augustikuu õhtul. Linna paistis kena ja sõbralik. Võtsime bussijaamast bajaj (kolmerattaline väike takso, made in india, keenias on nende nimi tuktuk) ja sõitsime hostelisse. Hostelis oli ainult kaks tuba ja võimalus aias telikida. Algselt paistis hostel väga kena ja eks ta oli ka, aga arvestades, et ta oli keskusest kaugel maksime ilmselt liialt palju selle toa eest.

Läksime õhtust sööma kohalikus restoranis, mis asus ümber nurga ning tutvusime kahe kohaliku noormehega. Nad sõid shirot ja kutsusid meid ühinema. Üldiselt on siin söömine ühistegevus ja viisakas ei ole keelduda kui sind kutsutakse ühinema. Süüakse ka ühe suure taldriku pealt koos, ka siis kui see ei ole injera, vaid pasta, supp, salat – olen märganud, et enamasti jagatakse toitu.  Ühesõnaga saime endale kiirelt kohalikud sõbrad, kes meile järgmisel päeval linna näitasid.

Hommikul ärgates leidsin aias kasvamas mangod ja granaatõunad, muru sees kilpkonnad ja paar sõbralikku koera mind tervitamas. Dush oli küll külm, aga ilm seevastu soe. Väga mõnus ja soe. Hommikusöögiks saime munaputru, mis oli tehtud sibula ja tomatitega ning kõrvale leiba ja teed. Väga maitsev munapuder oli.

 

Kutsu tahtis ka meie hommikusööki. Seejärel läksime linna vallutama. Awassas ei ole palju vaatamisväärsuseid, see pole suur linn. Käisime kohalikul turul, mis meeldis mulle palju enam kui hiigelsuur Merkato Addises, vaatasime kohalikku kirikut, kus parasjagu oli käimas palvus. Kuna hetkel on Etioopia Orthodoksse usu järgijatel 16 päeva pikkune paast, siis toimuvad palvused tihedamini, iga päev. Kuigi pean ütlema, et mulle näib nagu need palvused toimuksid kogu aeg igal pool. Kirikuid on palju, olen elanud hetkel kolmes erinevas kohas, ja üks kõik kus kuulen ikka hommikuti laulmist kirikust. Ka kontoris. Tundub, et see on kõikjal. Igal juhul, kõige suurem vaatamisväärsus on Awassas järv. Suur kena järv. Awassa on üldiselt nagu kuurort linn, väike, ilus, puhas, soe. Väga-väga kena koht, kus lihtsalt puhata ja mitte midagi teha.

Mina ei söönud kala. kuna ma ei söö ju kala. Aga suitsutatud kala oli Awassas populaarne. Külastasime kohalikku parki, mis kubises ahvidest. Nad olid nii vahvad. MA tõesti hakkasin mõtlema kui suur on võimalus mõni endale kohvrisse toppida ja koju Eestisse smuugeldada. Teisalt, ei tea, kuidas neile miinus 20 kraadi meeldiks. Ilmselt mitte eriti.

Minu p2rdikut toitmas

Ja siis ta hüppas mulle selga.

Õhtul pidime oma uute sõpradega kokku saama, aga tänu vihmasajule oli järsku kogu elekter läinud ja ka helistada ei saanud. Liinid olid maas. Kogu piirkond oli kott pime. Aga otsustasime siiski võtta bajaj ja uurida, kas keskuses midagi toimub. Ja õnneks toimuski. Leidsime täitsa avatud baari, kus mõned kohalikud õlled teha. Meie kõrval lauas istusid kolm kohalikku noormeest ja sõid injerat, taaskord kutsuti meid ühinema. Läksime, pole ju viisakas keelduda. Lõpuks käisime nendega koos päris paljudes erinevates baarides ja tutvusime Awassa ööeluga. Sai küvasti tantsida, see oli vahva. Ja ka diskuteerida, üks neist kuulutas, et ta armastab sotsialiste ja kommuniste. Hmmm … sain temaga siis sel teemal natuke vaielda ja mingeid asju seletada. Olen varemgi kohanud inimesi, välismaalasi, kes kunagi nõukogude riigis elanud pole, aga kellel on mingi idealistlik ja ülistav kujutluspilt sellest.

Järgmisel päeval läksime jõehobu jahile, st mootorpaadiga järvele jõehobusid vaatama. Paraku kõik mis ma nendest nägin oli korraks veepinnale kerkiv pea ja seda ka u 2 sekundiks. Olin liiga aeglane, et selle kahe sekundi jooksul pilti teha, peale selle oli see hobu üpris kaugel. Seega ei saa ma kuidagi tõestada, et olen jõehobu nina näinud.

Vaikselt hakkas meie reisike ümber saama. Käisime veel mööda tänavaid, tegime pilte lindudest, uurisime riidekauplusi. Shashamesse otsustaime mitte minna, vaid lihtsalt nautida toda kuurortlinna. Ega Shashamanes palju muud peale savu ja Ras Tafari pole. Ilus koht kuuldavasti mitte. Vaatasime päikeseloojangut järve ääres ja imesime viimast sooja sisse, enne vihmasesse Addis Ababasse naasmist.

Kihvtid kollased linnud.

M6ned n2ljased loomad.

Lahedad baarid otse j2rve 22res.

Ja päike läkski looja.

Eile sõitsime tagasi. See buss oli väiksem ja mugavam ja me ei pidanudki tunde enne sõidualgust ootama. Ka polnud nii palav. 

Tagasis6it.

Aga nad panid meid mingis muus bussijaamas maha ja pidime üpris palju seiklema, et tagasi koju jõuda. Oli vihmane ja jahe ja mudane. Ja kuulsime, et linna olid peale ramadani lõppu rahutused tabanud, mis olid kahjuks taas mõnede inimeste elud nõudnud. 

PS: kõigi lohutuseks ja rahustuseks, need rahutused ei ole massilised, ega väga suured. Aga jah, valel ajal ei tasu vales kohas olla.