Toidust vol 1. Täiendatud

Alguses tundus nagu oleksin Itaaliasse sattunud, mitte Etioopiasse. Olen siin olles päris ohtralt pizzat ja pastat  söönud. Kuigi kohalikus menüüs on taimetoit täitsa omal kohal, ei pruugi seda alati saada st kohalikku taimetoitu injerat taimetoidu kastmetega. Kolmapäeviti ja reedeti on Etioopia Orthodoksse kiriku järgi paastupäevad ja siis saab kindlasti injerat taimetoidukastmetega, aga nt esmaspäeval ei pruugi seda saada, kuigi menüüs on olemas (üleüldiselt tuleb arvestada sellega, et menüüs olevaid asju kõiki ei ole, seal võib kirjas olla shokolaadikook aga tõenäosus et seda tegelikult süüa saab on null). Peale paastupäevade on kalendriaastas veel pikemaid paaste, näiteks umbes kuu aega tagasi oli 16 päeva kestnud paast ja enne munadepühasid on umbes kaks kuud kestev paast, kus järgijad soovad ainult vegan toitu. Aga kui ei ole just paast ja ka mitte paastupäev, siis pakutakse mulle kohaliku toidu asemel tihti pastat. Suure valge saiaga ja tomatikastmega. Tomatikaste on vähemalt kohalik, väga vürtsikas ning kindlasti teistsugune kui Itaalias.

Mõnus vürtsikas pasta vürtsika salatiga.

Aga siiski saab ka piisavalt injerat süüa. Injera ehk suur pannkoogi laadne leib  maitseb nagu hapukas pannkook, aga koos erinevate kastmetega on see suurepärane söök. Mulle vähemalt meeldib. Samuti on kultuuriliseks eripärakse see, et süüakse koos st etiooplased ei telli igale oma toitu vaid kõik söövad koos ühest taldrikust. Ka siis kui söögiks ei ole injera, vaid on pasta voi supp, söövad inimesed tihti ühest taldrikust. Mulle näib, et injera esindab hästi etioopia kultuuri, kus jagamine ja koos olemine on esikohal, mitte individualistlik see on minu oma.

Üks mu lemmikumaid on injera shiro kastmega voi tagabino shiro (natuke paksema konsistentsiga). Shirokaste on vürtsikas ja tehtud vist peamiselt kikerhernestest.

See pidavat olema üks turistide lemmikumaid injera toite, aga ka kõige odavam nagu üks kohalik sõber Eyoel meile rääkis. Ta oli seda lapsena liiga palju söönud ning nüüd välja sööma minnes, on see viimane asi mida ta süüa tahaks ehk sama suhe nagu meil vaestele üliõpilastele makaronidega.

Lisaks on veel kahte sorti injerat,mida mina süüa saan. Bajenit ehk injera erinevate kastmetega ja injre Firfir. 

Kastmed erinevad vahetevahel, aga enamasti on keskmine kaste messer ehk läätsedega kaste, siis on tavaliselt lisaks kartulit, mingi kapsa salat, peedisalat, vahel shiro, vahel roheliste läätsedega messer kaste, riis. anlumisel pildidl oleme Awassas traditsioonilises restoranis einestamas ja injera kõrvale joome kohalikku meeveini Tej, see ei ole väga kange, st alguses. kui seisma jätta kauaks siis läheb kangemaks. ja seda juuaksegi pildil näha olevatest katseklaase meenutavatest nõudest.

Pildil on tume injera firfir. Paraku oli õhtu ja pilt on tehtud mobiiliga seega ei ole vist hästi aru saada. Aga injerat on jah heledat ja tumedat värvi, neil on kerge maitse erinevus. Mulle maitsevad mõlemad. Firfir on siis nn rebitud injera mingi vürtsise kastmega, ehk tõepoolest sa sööd injerat injeraga. Alguses see mulle ei maitsenud, aga nüüd on hakanud meeldima. Paastumise ajal on see siin üks populaarsemaid toite.

Kala söömine on populaarne, eriti järve äärsetes kohatdes.

Midagi ka lihasööjatele. Tradistiooniliselt on siin populaarne toore liha söömine. Lisaks erinevad injera toidud lihaga. Nt tibs mida on eri sorti, vahel nagu pildil on lihtsalt liha, mida tervasse kastmesse kasta, vahel on liha juba teravas kastmes. ehk et leidub piisavalt ja pigem rohkemgi toite, mis on lihasöödikutele meelepärased.

Kõike süüakse siin injeraga, ka pastat ja kartuleid jm pannakse suurele „pannkoogile“ ja süüakse sealt. Kui just injerat ei sööda siis valget leiba, musta leiba on raske leida, aga sepikutaolist saab pagaripoest küll.

Addis Abebas ei ole söögikohtadega üldiselt, kes tahab võib friikartuleid ja hamburgerit süüa, kes tahab hiinakat võib seda saada. Tai, india või araabia köök on esindatud ning ka nö tervisliku toidukohad: salatid, supid, wrapid jms (nt sõin seal maitsvat falafeli wrappi). Leidub ka kohti, kust saab pannkooke siirupiga või võileibu, aga võileivaga peab ette vaatama, paljudes kohtades on need (vähemalt minu jaoks) väga rasvased ja mitte eriti maitsvad. Tellisin suurest rõõmust ühes kohas vegetaarlase ciabatta pilt oli ka juures ja puha aga lõpptulemuseks sain ikkagi tavalise kolmnurkadeks lõigatud valgesaia ja friikartulid.  Muidugi on kohaliktoit alati odavam kui nn euroopa toit ja muidugi peab silmas pidama, et Addis on teistsugune, kui pealinnast välja minna, siis muutub toiduvalik väiksemaks.

Injerat on keeruline teha, seega ilmselt hakkan sellest naastes puudust tundma. Minu teada ei ole ka EEstis Etioopia restorane, ehk on aeg selline luua ....

Peale injera on minu vaieldamatu lemmik ikkagi värske mahl. See on lihtsalt imeline! Ma pean seda igapäev jooma, kuna meil sellist luksust kahjuks pole ...

Mango papaia avokaado mahl!